Mari Jürjensi kontserdid on alati imeilusad ja olen neid külastanud tänaseks nii mitmeid kordi, et neid kokku lugeda enam ei suuda. Mõnikord ei ole Mari laval üksi, vaid on haaranud kaasa veel andekaid muusikuid. “Maa ja taeva vahel” kontserdil olid tema kõrval musitseerimas Robert Jürjendal kitarril ja Liis Viira harfil.
Võib-olla peaks alustama sellest, et kontserdi atmosfäär oli seekord kuidagi eriti hubane ja mõnus, olgugi et üritus leidis aset suures saalis. Vanemuise kontserdimajas on tavaliselt ikka nii, et toolid on üksteise taga sirgetes ridades nagu me oleme ikka harjunud nägema. Seekord ootasid publikut väikesed neljased laudkonnad, pakuti kooki ja kohvi ning kontserdikuulajad said end tunda väga mõnusalt ja mugavalt.
Kontserti alustati lauluga “No näed”, mis oli aeglasem ja rahulikum versioon sellest tuntud loost, mida olin harjunud kuulama. Igatahes sobis see külma ja pimeda novembri lõppu suurepäraselt, lausa nii hästi, et kui kontsert lõppes ja publik esinejad tagasi lavale kutsus, siis lisaloona esitati see lugu uuesti.
Mari Jürjensi lood on hingematvalt kaunid. Neid võiks kuulata lõputult ja need tekitavad mõnikord sellise segase tunde, kus ei saa aru, kas oled hästi kurb või vastupidi nii õnnelik, kui üks inimene üldse olla saab. Tema lugude meloodiad on tihtipeale kuidagi nukrad ja Mari hääl on selline mõtlik. Tema kõrged noodid säravad, madalad kannavad ja ta esitab teksti väga selgelt, nii et iga sõna iga täht on selgelt välja hääldatud. Tema laulud räägivad elust, lihtsatest asjadest, sõprusest, armastusest ja tunnetest üldse.
Kontserdil esitati enamik laule kolmekesi ehk siis kahel kitarril ja harfil, kuid oli ka lugusid, mille esitas ainult Robert Jürjendal (nt “Ballaad taevasele Mariale” ja “Teejoojad”) või Liis Viira. Neist viimane üllatas mind eriti oma improvisatsioonioskusega. Nimelt juhtus keset kontserti selline asi, mis ilmselt on iga kitarristi õudusunenägu: Mari Jürjensi kitarrikeel läks ootamatult katki ja hüppas kitarri küljest minema. See tähendas, et Mari pidi minema kiiresti lava taha uut keelt otsima ja selle kitarrile kinnitama. Selline asi võtab ikka natuke aega ja õnneks polnud sel õhtul Mari laval üksinda. Jürjendal ja Viira esitasid siis seni plaaniväliselt koos ühe loo ja Viira lisaks veel improvisatsiooni korras loo, millele ta tinglikult pani nimeks “Sära”. Tegelikult ma ei saanudki kuni lõpuni aru, kas mõlemad plaanivälised lood olid improvisatsioon või ainult see, mille Viira üksinda esitas, aga need mõlemad kõlasid nii, nagu oleks neid varem ikka palju harjutatud – vot nii andekaid muusikuid võis “Maa ja taeva vahel” kontserdil kuulda!
Kitarrikeel sai vahetatud ja kontsert jätkus sama imeliselt, kui see oli alanud. Mari Jürjensi kontserdil võib ikka ja jälle märgata naisi, kellele mõni lugu on nii hinge läinud, et lausa pisarad voolavad. Nii ka mul. Päris keeruline on kirjeldada, et mis siis täpselt sellise emotsiooni esile kutsub. Võib-olla see, et iga tema lugu kannab ilusat ja südamlikku sõnumit. Võib-olla Mari hääl. Võib-olla need meloodiad. Võimalik, et see kõik kokku. Seda peab ise kuulma.
