Palju õnne, Anne, näituse “Radikaalne valgus” avamise puhul! Meil on väga hea meel, et sa siia jõudsid.
Aitäh, mul on suur au, et mind Tallinnasse uude Kai kunstikeskusesse kutsuti ja et mul oli nii imetore meeskond ja nii äge hoone, kus täiesti uus teos luua.
Oled eelmistes intervjuudes maininud, et sina kui kunstnik saad inspiratsiooni kontekstist ja ruumidest ning sulle meeldib kasutada kohaspetsiifilisteks installatsioonideks suuri ja avatud ruume, millel on ajalooline narratiiv. Kas võiksid kirjeldada käesoleva skulptuuri ehitusportsessi ja selle erilisust ajas ja/või ruumis?
Kui Karin Laansoo kutsus mind eelmisel kevadel esitama ideed Kai kunstikeskusesse teose loomiseks ning kirjeldas mulle selle ajalugu ja konteksti ning kui ma augustis esimest korda Tallinna tulin, et hoonet näha, olin ma tõesti vaimustuses ja armusin sellese üsna esimesest silmapilgust: selle kaarjasse lakke ja fakti, et see oli kunagine allveelaevatehas. Selles hoones on midagi väga romantilist, teatud nostalgia ja soe endassemattev õhustik. See on täiuslik ruum suuremahuliseks installatsioonkunstiks ja ei juhtu tihti, et saaksin suures siseruumis luua üheainsa monumentaalse teose. See annab loojale võimaluse luua teos, mis saab tema karjääris märkimisväärseks. See on kingitus kunstnikule.
Kuna kogeme ja elame läbi olulisi ajaloolisi muutusi ning väljakutseid nii tehnoloogias, poliitikas, keskkondlikul tasandil kui ka filosoofiliselt, on meil kodanike ja kunstnikena võimalus panustada, kommenteerida ja mõjutada kogukonda positiivselt. Samuti panustada kaasa kaasaja vormimisse, kritiseerida, tuua päevavalgele probleeme ja tõsta teadlikkust.
Praegu ei ole vaikne neutraalne kodukeskse utoopia ajastu, vaid kiirenenud ja muutuv aeg. Kunsti kaudu saab asju panna perspektiivi korraga mitmel tasandil ja kunst pakub omakorda emotsionaalselt ja vaimselt vaikset kohta, et kogeda seda, mis toimub, ilma et peaks mõtlema analüütiliselt igapäevaste praktiliste piiride sees.
See annab võimaluse vaimselt avaneda, mõtiskleda vabalt ja võttes endasse kunsti, mis adresseerib küsimusi hoopis kognitiivsemal, sensoorsemal, emotsionaalsemal ja füüsilisemal tasandil. Kunsti sisu ja seda majutava hoone (aja)loo kooslus annab vaatajale terviklikuma ja võimsama elamuse ning teose potentsiaal on suurem. Kui Kai kunstikeskus 100 aastat tagasi ehitati, oli, nagu praegugi, muutuste aeg. Aastakümneid järjest oli sõdu ja kannatusi, genotsiide ja rahvaste jagamist riikide vahel, maade ja rikkuste suuremastaabilist vargust, naised võitsid kätte õiguse valida, tekkis psühholoogia kui liikumine, tööstusajastu tegi inimesi rikkaks, kunstis tekkisid kõike olulisemad ja radikaalsemad suunad. Ka tänapäeval on meil võimalus vastata ja reageerida teadlikult muutunud aegadele. Luues teose, milles segunevad ajaloolised mälestused ja Kai kunstikeskuse mitmekülgne ajalugu, suuremõõtmeline ruum ning valget vaala meenutav sisemus, tahtsin uurida valge värvuse täit potentsiaali monumentaalse mälestusmärgi, labürindi või maatriksina. Tahtsin teosega publiku üleni endasse võtta, luua sissepääs aktiveerimaks muutust ja puhastada nii meie minevikku kui ka tulevikku.
Installatsiooni saatva muusika autor on Austraalia helilooja JG Thirlwell, kellega oled koostööd teinud 20 aastat. Mis teeb ühe koostöö nii jätkusuutlikuks?
Koostöödel on lõputuid vorme. Meie puhul toimub koostöö sobiva projekti korral. Teen Thirlwelliga koostööd iga paari-kolme aasta tagant, ja tavaliselt alati on need monumentaalsed teosed. Tal on võime kehastada ja väljendada helide kaudu vaikset, kuid samas dramaatiliselt levivat häält. Minu jaoks valdab ta detailset kõige suuremat võimalikku heli, mis jääb tajutava kuulmisspektrumi sisse. Samuti on oluline tunda teineteise loomingulist keelt ja võimeid. Tean, mida ma tema tööst eeldada ei saa ja mida saab veel kaugemale arendada. Arvan, et on oluline tuua välja parim, mis teises on, arvestades seejuures tema loomingulist keelt. Kui seletan talle konteksti ja helide stiili, mis peaks sobima ja harmoniseeruma kunstiprojekti või installatsiooni sisuga, paneb ta põhimõtteliselt alati täppi – aga samas on oluline, et tal oleks täielik loominguline vabadus, nii et ta tegutseks iseendast lähtuvalt. Mul on määratu austus tema talendi vastu, selle vastu, kuidas ta oskab väga vaikselt instrumentide valiku ja helimaastike kaudu kutsuda publikus esile tundeid või meeleolusid.
Sinu installatsioonile otsitakse ka kohalikku helitausta Tallinn Music Weeki (24.–29. märts) toimumise ajaks – kas sa tead, mida otsid, või on see rohkem kehaline tunnetus, mis toimub, kui õiget heli kuuled?
Kutsume huviga Tallinn Music Weeki raames Eesti heliloojaid pakkuma heliteoseid, mis vastaks installatsioonile ja mida nad saaksid seal ruumis esitada. See võiks peegeldada nii valguse kogemist kunstivormina kui ka ruumi maatriksilist kompositsiooni. Arvan, et on oluline toetada ja kaasata kohalikku kogukonda ühise kunstikogemuse kaudu – see kuulub kõigile ja ma arvan, et minu töö ühendamine Eesti tundmustega on väga meeldiv ja inspireeriv kõigile osalejatele. Heliteos võib olla täiesti abstraktne kompositsioon, mis evib tundeid, mida komponist tunneb, kui valguskeskkonda kogeb, aga see võib olla ka muusikalisem helitöö, nagu näiteks orkestriteos või kammerteos.
Milline kunstivorm on sinu jaoks kõige “toitvam”? Näitlejad ütlevad tihti, et ei jõua ise teatrisse, kirjanikud, et ei loe palju raamatud. Kas sina võtad aega, et teiste kunsti kogeda?
Arvan, et on oluline teiste kunstnike töid kogeda, näitusi külastada, kolleege toetada ja näha töid erinevatest kaanonitest ja ajastutest. Me ei ela mulli sees. On oluline näha, mis on varem toimunud, aga samuti tuleb mõista tsivilisatsiooni üldisemaid probleeme ja ka kontekstualiseerida kunstiajalugu. Samas inspireerivad mind ka kino, reisimine, filosoofilised ja kirjanduslikud tekstid, vestlused, seikluslikud vägitükid ja tehniline uurimistöö. Pean ütlema, et kirjanikud, keda tunnen, loevad palju, aga ma saan aru soovist olla värske ja autente, olla teiste autorite stiilist puutumata. Saan tihti rohkem inspiratsiooni kunstnikest, kelle stiil on minu omast väga erinev. Näiteks meeldivad mulle Paul McCarthy tasakaalutu maailm ja algusaegade dokumentaalfotograafia, aga samamoodi inspireerib mind minimalism, modernism ja eeterlik valguskunst, seega ma ei väldi enda töödega sarnast kunsti. Ma arvan, et mulle meeldib natuke igast asjast, tingimusel, et sellel on loomingulist sügavust, kvaliteeti ja autentsust, mis minuga resoneerub ja mida ma igatsen. Samas ei käi ma kogu aeg muuseumites ja galeriides, selles mõttes olen ma enda töösse väga süvenenud.
On sul mõni lemmik mälestus valgusest – kust kohast ja mis ajast on see pärit, ükskõik kas kunstlik või looduslik?
Pean ütlema, et see on keskööpäike Norras, valged ööd, millel on sametiselt sinised nüansid. Olen seda näinud ka Alaskal, aga see polnud samasugune. Ilmselt on Eestis suviti samasugune olukord. Samuti armastan seda, kui talvepäike tuleb nähtavale ja lumelt tagasi peegeldub. Põhjamaade valgus on kogu aasta ringi üsna karge ja toonilt sinine. Mulle meeldib ka soojemate maade pehme kollane valgus. Sedasorti valgus, milles Terrence Malick filmi väntaks. Lapsena reisisin perega palju ja ma olin alati lummatud linnade valgusest, vilkuvatest siltidest suurtes linnades nagu Pariis või London.
Viimaseks – mis on su kõige radikaalsem idee, mida pole jõudnud veel ellu viia, aga mis peab tehtud saama?
Teen seda praegu. Aga kes teab, mis tulevik toob! On paar asja, mis ootavad elluviimist, aga nagu ütlesid viikingid: kes elavad, need näevad.
Anne Katrine Senstadi intervjueeris Liisi Rohtung.
Fotod: Renee Altrov, Stefano Giovannini