Lõbus ja siiras, kuid täis pinget ja mõtlemisainet. Nii võib kirjeldada Theatrumi hiliseimat uuslavastust “Felicitas”, mis põhineb Andri Luubi originaalnäidendil, ja mille Luup on ise ka lavastanud. Tegu on väga mitmekihilise lavastusega, kus ühe abielupaari elus põimuvad inimesed ja masinad, olevik ja tulevik.
Pastelsetes toonides elutoa nurgas vilgub kiirelt üksik lamp. Kaunis lillas kleidis tütarlaps koristab ja võtab tolmu juba piinlikult korras elutoas. See tütarlaps ei ole aga tegelikult inimene, vaid hoopis koduabiliseks programmeeritud tehisintellekt. Tegu on aborgiga, kelle Jana (Liina Olmaru) ja Tarvi (Jan Uuspõld) on endale koduabiliseks “rentinud”. Aborgiga, kes peaks täitma nende abielus tekkinud tühimikku ja tekitama vaba aega teineteisele. Aborgiga, kelle nimi on Felicitas ja keda kehastab Riina Maidre. Lavastuse toimumisaeg on jäetud märkimata – loo tegevus võiks sama hästi toimuda ühe või kahekümne aasta pärast, Luup ei sea kindlaid ajalisi raame. Lavastuse kavalehel on ta ka öelnud, et soovis kirjutada lugu tulevikust, välja tuli aga lugu olevikust. Jäägu aeg pealegi määratlemata, selge on see, et tema loodud Eesti ühiskonnas ollakse veel endiselt üleminekuperioodis ja robotist koduabilisega kohanemine ei juhtu kergelt – kuid see juhtub väga lõbusalt.
Lavastuse säravaimaks osaks kujuneb Riina Maidre võrratu osatäitmine Felicitase rollis. Felicitas ise emotsioone ei tunne, kuid teda on seadistatud tajuma teiste omi ja neid osaliselt ka jäljendama. Tehisintellekt ei suuda aga kunagi täielikult inimest jäljendada. Felicitase võimetus tajuda inimeste kõnes mitmetähenduslikke tagamõtteid annab rohkesti materjali möödarääkimisteks, keelemängudeks ja vaimukateks remarkideks. Nii on terve lavastus täidetud eluterve ja kerge huumoriga. Felicitas on loodud vaid abistama ning tema uskumatu siirus, kompromissitu positiivsus ja elurõõmus naiivsus suutsid publiku südame kahtlemata võita. Felicitase positiivsusele loob tugeva kontrasti Liina Olmaru kehastatud Jana, kes on kibestunud ja pettunud abielunaise võrdkuju. Olmaru teeb Jana rollis väga võimsa ja emotsionaalse etteaste. Tema ja Jan Uuspõllu kehastatud Tarvi abielu on raamistik, milles kogu lugu töötab ning pakub oma tõusude ja mõõnadega samastusmaterjali paljudele. Värvikad kõrvalosad teevad ka Jana sõbrannasid Kajat ja Sirlit kehastanud Maria Peterson ja Külli Reinumägi. Kolm sõbrannat on tõelised linnadaamid, kes esindavad pealtnäha ekstravagantset ja sisutühja ühiskonnakihti. Loo edenedes muutuvad naised aga ühiskonna väikseks võrdkujuks, mille läbi näidatakse tehisintellektide potentsiaalset vastuvõttu laiemas ühiskondlikus pildis. Sügavate ja tõsiste teemade peitmine huumori ja naeruväärsuse taha on peamine lavastust iseloomustav joon, mis eriti hästi avaldubki just lavastuse tegelaskujudes. Eranditult kõik lavastuse karakterid on mingil viisil naeruväärsed, samas inimestena on nad kõik arusaadavad ja igaühel on enda valulik elukogemus, mis neid vaatajale lähedale toob. Enamasti on selle valu taga just üksindus ja lähedaste inimsuhete puudumine, mis tekitab küsimuse, kas üksikud inimesed ongi tehisinimestest niivõrd erinevad?
Laval nähtu moodustab väga dünaamilise ja hästi toimiva terviku. Alates tegelaskujude mitmeplaanilisusest ja lõpetades muusikalise kujunduse ja kostüümivalikuga – kõigist detailidest on näha selget eesmärki, läbimõeldust. Ükski pisiasi pole lavastuses juhuslik. Muusikalises kujunduses võis kuulda korduvalt vihjet ka peategelase nimele, kui kõlasid Al Bano ja Romina Poweri itaaliakeelse megahiti “Felicita” erinevad versioonid ja töötlused. Ning ka see närviliselt vilkuv lambivalgus jäi tervet lavastust läbivaks motiiviks, mis saatis stseenide vahetusi, jättes mulje, justkui oleks stseenide vahel tehnilised lühiühendused. See pisike detail mõjus kui äratus, mis tumestas korraks üldist rõõmsat meeleolu ning tuletas vaatajale meelde loo tumedamat külge.
“Felicitas” on lugu, mis ühelt poolt ühendab absoluutselt ajatu probleemi nagu inimeste võimetus teineteist mõista ja teiselt poolt äärmiselt ajaspetsiifilise probleemi – tehnika aina suureneva rolli inimeste igapäevaeludes. Mõlemal juhul on tegu temaatikaga, mida on Eesti teatrilavadel juba nähtud. Andri Luup aga paneb need kaks probleemi omavahel dialoogi ning näitab väga osavalt ja samal ajal humoorikalt, kuidas need üksteist mõjutama hakkavad. See, kas inimese loomupärast üksindust suudavad paremini leevenda teised inimesed või hoopis tehiskaaslased, jääb aga iga vaataja enda otsustada.
Fotod: Ülar Mändmets
