E. Wiiralt «Virve» (1943) / ЕКМ
Selles väljaandes jätkame lugusid kahekümnenda sajandi esimese poole Eesti kujutavast kunstist
ja legendaarse kunstikooli “Pallas” lõpetajatest. Seekord tuleb juttu geniaalsest kunstnikust-
graafikust, kelle annet ei hinnata mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel väljaspool selle piire, kelle
näitusi on suure eduga eksponeeritud kunstniku eluajal ja sugugi mitte väiksema eduga meie
päevil,isegi rohkem kui seitsekümmend aastat peale meistri lahkumist.
Eduard Wiiralt EKM
Eduard Wiiralt Koeru Saksa erakoolis (õdede Kalpuste koolis) / EKM
Eduard Wiiralt sündis 20.märtsil (vana kalendri järgi 8.märtsil) 1898.aastal Peterburi
kubermangus Tsarskoje Selo maakonnas Robidetsi mõisas, kus elasid sel ajal tema vanemad –
Anton Wiiralt ja Sophie-Elisabeth Asuri.
Esimesed meie ajani säilinud pildid temalt on joonistatud ajal, kui Eduard oli seitsmeaastane ja ta
oli juba lähima, Kalitino küla kooli õpilane. 1909. aastal sai isa mõisavalitsejaks Järvamaal Varangu mõisas ning oma õpinguid jätkasid Eduard ning tema kaks nooremat venda Oskar ja August juba Koeru koolis ning õdede Kalpuste saksa erakoolis.
Sel ajal süvenes üha Eduardi armastus joonistamise ja erinevate vormide loomise vastu ja juba
1915.aastal saab temast Revali Kunsttööstuskooli õpilane. Seal omandab ta esmakordselt
linoollõike, puugravüüri ja ofordi tehnika võtete alused. Sel ajal mõjutab teda oluliselt Nikolai
Triik, köidavad modernismi ja rahvusliku romantismi ideed. Ta hakkab juba siis plakatite ja
postkaartide tellimusi saama, illustreerib ajalehtede ja üliõpilaste almanahhi “Noorus” artikleid.
Aga 1918.aasta detsembris kaitseb ta Vabadussõjas kodumaad teise soomusrongi koosseisus.
E. Wiiralt «Autoportree» (1919) / ЕКМ
Kolm aastat hiljem saavutab Eesti kauaigatsetud iseseisvuse ning juba järgmisel, 1919.aastal
avatakse kunstikool “Pallas”. Ja veel samal aastal saab Eduard Wiiraltist selle õpilane. Ta hakkas
õppima skulptuuri, huvitus maalikunstist, kuid eelkõige tõestas ennast meisterliku joonistaja ja
geniaalse graafikuna.
“Pallases” õppimise ajal sai Wiiralt pooleteiseks aastaks Dresdeni Kujutavate Kunstide
Akadeemia stipendiumi. Ja suurlinna teema kõigi oma sotsiaalsete probleemidega leiab tema
loomingus eredat vastukaja. 1924.aasta kevadel esitleb Eduard Wiiralt “Pallase” esimeste
lõpetajate hulgas 3 skulptuuri, 41 gravüüri ja 70 joonistust. Peale seda jääb ta mõneks ajaks
samasse kooli graafikaõpetajaks ja täidab ka tellimusi.
E. Wiiralt «Seltskond» (1928) / ЕКМ
Kuid juba järgmisel aastal, 1925.aasta mais, saab ta stipendiumi õppimaks Pariisis ja sellest
hetkest algab tema otsene side selle suurlinnaga. Ta külastab seal Grand Chaumière’i akadeemia
loenguid, käib näitustel, tutvub kunstnikega kogu Euroopast ning juba kaks aastat hiljem on tema
esimene isikunäitus Jan Slivinski Au Sacre du Printemps galeriis. Wiiralt otsustab Pariisi jääda,
kuna alustas koostööd ajakirja La Septimanie ja Éditions du Trianon kirjastustega.
Eduard Wiiralt ja Vladimir Nieländer Anne-Marie’d portreteerimas / EKM
Paljud on kritiseerinud Wiiraltit selle eest, et ta ei jäänud kodumaale, ehkki sai inspiratsiooni
Eesti tegelikkusest. Kuid peale esimest isikunäitust 1936.aastal Tallinnas ja Tartus kurjad keeled
vaikisid, kuna ande suurus ja tööde kvaliteet olid tõesti vaimustavad. Ning kui enne seda oli
Eesti vaatajaskond kadedalt jälginud kaasmaalase edu välismaal, siis peale näitust tunti uhkust ja
rõõmustati saadud tunnustuse ja autasude üle.
Sel ajal rändas kunstnik palju, suhtles, lõi tutvusi ja suhteid, elas üle kriisi ning peamine – töötas
ning eksponeeris palju.
E. Wiiralt “Vanamees kassiga” (1930) / ЕКМ
1.septembril 1939.aastal lahvatas Teine maailmasõda. Eduard Wiiralt naases Eestisse, sai Riigi
Trükikojas kunstnik-konsultandiks, valiti ENSV Kunstnike Liidu korralduskomisjoni liikmeks ja
jätkas osalemist näitustel Tartus, Kaunases, Vilniuses. Sel ajal elab ta Tallinnas aadressil Tartu
mnt 53-5, maja pole meie ajani säilinud.
E. Wiiralt “Viljandi maastik” (1943) / ЕКМ
1944.aasta suvel ja sügisel põgenes Punaarmee ja nõukogude terrori eest Eestist Läände enam
kui 80 000 inimest, nende seas ka Eduard Wiiralt. Viini, Berliini, Weimari, Flensburgi kaudu
jõuab ta Rootsi põgenikelaagrisse Kummelnäsis, seejärel Sundbybergi. Kõik need kaks aastat
eksirännakuid jätkab ta töötamist ja osaleb näitustel kõikjal, kuhu iganes ta ka sattub. Sel ajal
tutvub ta Niina Puumiga, oma sõjajärgsete tööde suurima kollektsionääriga.
Ja siiski naaseb ta 1946.aasta sügisel Pariisi, kus veedab oma ülejäänud elupäevad ja sinna Père
Lachaise’i kalmistule ta 12.jaanuaril 1954.aastal ka maetakse.
E. Wiiralt “Berberi tüdruk kaameliga” (1940) / ЕКМ
Paljud Eduard Wiiralti tööd on laiali erakogudes ning olid vaatajaskonna eest kaua varjatud.
Kuid ajapikku on need hakkanud välja ilmuma. Nii näiteks kogus tuntud kollektsionäär ja
kunstiagent Alfred Rõude Wiiralti sõjaeelses Eestis loodud töid. 1979.aastal pääris muuseum
tema kollektsiooni, milles loendati ligemale 3000 teost.
Pärast sõda Tasmaanias elanud kunstnik Märt Roosma kinkis 1988.aastal muuseumile 220
Wiiralti tööd.
2005.aastal saabus Stockholmist Eestisse tagasi märkimisväärne osa kunstniku pärandist:
ligemale 200 gravüüri, üle 350 joonistuse, üle 600 eskiisi ja 86 plaati, aga ka tema arhiiv,
raamatukogu ja töövahendid.
Aga 2013.aastal anti Alura Reynance’i soovil muuseumile üle sõjajärgsed gravüürid. Nii on
praeguseks Eesti Kunstimuuseumis hoiul ligemale 5000 väljapaistva eesti kunstniku-graafiku
Eduard Wiiralti tööd.
E. Wiiralt “Tiiger kassiga” (1951) / ЕКМ
Lugude Eesti kunstikogust sari
Toodetud Tallinna tellimusel Tallinna Kodurahuprogrammi raames
Projekti autor: Irina Danilova
Montaaž: Svetlana Danilova
Tõlge eesti keelde: Airi Oyamets
Eestikeelse teksti loeb Ilona Kroon
