Etendus “Pung”.
Autor ja lavastaja: Renate Keerd, esitab Kompanii Nii trupp.
Produktsioon: Kompanii NII.
Kaasproduktsioon: STÜ ja Tartu Uus Teater.
Esietendus: 14. Novembril 2012 Tallinnas.
Tartu Uue Teatri uksest sisse astudes valitses minus teadmatus. Seda osaliselt põhjusel, et füüsiline teater ongi oma loomuselt ettearvamatu ning üsnagi otsekohene (et mitte öelda isegi šokeeriv), kuid olulist rolli mängis ka asjaolu, et lavastaja Renate Keerd on jäänud etendust kirjeldades üsna napisõnaliseks. Nii jättis ta publiku ilma ühegi juhtnöörita labürinti, millest igaüks peab vaid oma mõtete abil väljapääsu leidma. Seejuures ei ole ka kindel, kas labürindist üldse ongi väljapääsu.
Juba endale saalis kohta otsides sai publik toimuma hakkavast esimese maigu, hüpates üle kivide ja olles näitlejate valvsa pilgu all. Paari minuti jooksul rollid muutusid, kuid end mõnevõrra mugavamalt tundma hakanud pealtvaatajad pidid peagi taas tundmatule otsa vaatama, täielikku mugavust on niivõrd julge lähenemise puhul keeruline saavutada.
Pildid, mis saalisviibijate silme all lahti rulluma hakkasid, olid valmistatud üsna käepäraste vahendite abil ning viimistletud tilgakese huumoriga. Rekvisiitide tagasihoidlikkust tasakaalustas peamine materjal, millest etendus valmis vooliti – inimese keha. Näitlejate kehi kasutati üsna toorelt, pannes proovile nende pinge- ja valutaluvuse. Et laval tuntavast valust selgemat arusaama saada, peaks vist igaüks laskma endalgi mõnel kontsakingi kandval naisel seljas talluda või paluma viiel täiskasvanul endale korraga sülle või õlgadele hüpata.
Etendus on oma välise toorusega mõjuv ning ühiskonnakriitiline. Kui mina nägin laval tänapäeva ühiskonnas toimuvat identiteetide segunemist ja inimsuhete tihedat põimitust, siis laval nähtust võib olla sadu teisi tõlgendusi. Näiteks viimases stseenis loovad näitlejad iseenda riietest jõe ja telgi koos puude ja päikesega. See on üks vähestest hetkedest, kus näitlejad näevad välja pealtnäha rahulikud ning õnnelikud. Saalis istudes tundus mulle, et see stseen väljendabki, et rahulolu saab saavutada ka läbi lihtsate asjade ning piisab vaid aja maha võtmisest. Mööda Tartu tänavaid kodu poole jalutades tundus mulle aga, et kõik see õnn ja rahulolu oli vaid pettekujutelm, mille nad iseendale olid loonud. Hetkeks, kui ma koju jõudnud olin, oli mu aju genereerinud juba tervelt kuus erinevat mõtet ainuüksi sellest samast paariminutilisest stseenist.
Arvan, et „PUNG“ on oma eesmärgi täitnud, sest ka täna, nädal hiljem, püüab mu mõistus laval toimunut analüüsida. „PUNG“ kuulub kindlasti selliste etenduste hulka, mida soovitan oma tuttavatel vaatama minna, et näha ka kõrvalseisjate järeldusi ning arusaamu sellest, mida etendusega tegelikult öelda taheti, sest lahtisi niidiotsi on tõepoolest palju ning täielikku puslet kokku panna õnnestub ilmselt vaid vähestel.
