Von Krahli Teatri lühifilmide kassett “Kontakt”
Režii: Martti Helde, Maria Reinup, Triin Ruumet, Raigo Saariste, Vallo Toomla.
Stsenaarium: Martti Helde, Martin Luiga, Maria Reinup, Triin Ruumet, Raigo Saariste, Vallo Toomla.
Peamine jäme eelduste ja järelduse seos, mis mu peas enne kinosaali jõudmist oli tekkinud, oli umbes nagu Von Krahli näitlejad. Noored režissöörid. Kindlasti huvitavad ja teistmoodi. Mis sellest järeldusest siis filmikogumikku vaadates sai? Kas „Kontaktiga“ tekkis kontakt?
Kinosaali jõudes tabas mind esmalt teemade paljusus. Muidugi ei ole halb näha viit eripalgelist, eri rõhkude ja tonaalsustega eri asjadest rääkivat lugu. See oleks nagu üks pisike Rootsi laud. Ja Rootsi laua puhul ei taha kunagi kõike süüa, sest et mõni asi sealt maitseb ja mõni mitte. Ja mõni asi jääb ebamäärasesse tsooni, kus ei saa öelda, et maitseks, ega ka seda, et ei maitse.
Eks erinevaid väikeseid tervikuid uueks suureks kokku pannes saab nende tervikute piisava iseseisvuse korral ikka Rootsi laua. Kui need tervikud üksteisest rohkem sõltuksid, tuleks väja hoopis miski legolaadne. Mina sain sel korral sellise mõttelise Rootsi laua, kus pakutav valik jäi päris palju ebamäärasesse meh-tsooni – otseselt ei isutanud ning otseselt ei olnud ka vastumeelsust. Samas ei saa öelda, et valik oleks olnud ühekülgne. Valikut oli. Oli erinevaid teemasid ja erinevaid kontakte. Teemasid oli tõsis-tõsiseid, ulmelisi, natuke vähem tõsiseid ja natuke vähem ulmelisi, pisut absurdseid ja rohkem absurdseid, irooniaga ja ilma. Kontakte oli, isa ja poja vahel (kontakt, mis oli võib-olla rohkem antikontakt, kuid siiski). Inimese (?) ja masina (?) vahel (küsimärgid johtuvad sellest, et ega ma päris kindel ole, kas peaks äkki nimetama kuidagi teisiti kui „inimene“ ja „masin“, näiteks ehk „olend“ ja „miski“). Inimese ja inimese vahel. Inimese ja salati vahel. Inimese ja hirmu vahel (üks eriti intensiivne kontakt). Inimese ja jumala – või võib-olla Jumala – vahel. Inimese ja iseenda vahel.
Viimane valik Rootsi laualt ehk kassetilt, Maria Reinupi „Mann tanzt“, mis jumala mitte enam abstraktsel, vaid täiesti konkreetsel kujul sisse tõi, kaotas igatahes ära meh-tsooni, mis oli enne seda, kord positiivsemate, kord negatiivsemate toonide, tundevarjundite ning mõtetega minu jaoks valdav olnud. Nii et sain ka mina mingisuguse kontakti – näiteks siis kontakti vaataja ja näitlejatöö/visuaali/iroonia/muusika vahel. Kontakti, mis seni kas üldse ei olnud tekkinud või oli ebalevalt kuhugi õhku jäänud, päriselt kohale jõudmata – esimene film (Martti Helde „Superbia“) oli raske, kuid ei kukkunud oma raskusega ikkagi õigesse kohta, ning ka teised filmid läksid kuidagi mööda, kohati küll peaaegu puutudes, kuid ometi mingisugust imelikku tunnet jättes mööda libisedes.
