Kui kõik nüüd päris ausalt ja algusest ära rääkida, siis Intsikurmu talifestivalile minnes ei olnud mul väga aimu, millega täpselt tegu on. Jah, olin lugenud esinejate nimekirja ning kiirelt toimumiskoha aadressi kiiganud, aga muidu asusin vanalinna poole teele võrdlemisi puhta lehena. Otsustasin, et ei hakka rongis, kus moodsal ajal internetiga ei koonerdata, kiiret taustauuringut tegema. Las ollagi nii, et astun ruumi ootuste ja lootusteta ning vaatan, kuhu õhtu mind kannab.
Tõtt-öelda oli Intsikurmu talifestivalil tõepoolest võime kuulaja kuhugi kaugustesse kanda. Alustuseks lõi omamoodi meeleolu toimumiskoht Klubi Sinilind. Tean peast paljusid jooksuradu ja -võistlusi, kuid hubaseid vanalinna kohakesi, kus toimub erinevaid meeliköitvaid üritusi, pigem mitte. Varem olingi kuulnud vaid Sinilinnu maagilist nime. Sisse astudes tekkis korra hämming – kus siis kontserdisaal asub? Väljusin korra uuesti lumisele tänavale, tegin Facebooki lahti ja kontrollisin kiiresti aadressi. On ju õige koht? Müürivahe 50 ja ukse peal on kirjas „Sinilind“. Aga. Sinilinnus tuleb astuda samm kulisside taha ning leida üles see väike pragu, mille vahelt läbi pugedes avaneb uus, imeline maailm. Armastan sääraseid salakohti, nurgataguseid aardeid. Tundsin end nagu tegelane Narnia kuningriigi muinasjuttudest. Sealgi mindi läbi riidekapi uutesse maailmadesse.
Sinilinnu suures saalis paljastasid Kinomaja kirjadega vaibad meie tegeliku asukoha, kuid ürituse müstiline aura selle paljastusega ei lahtunud. Kontserdi visuaalne taust lõi hõlpsalt salapärase meeleolu. Looduskaadrid nii soojast suvest kui kargest talvest, retk kosmose avarustesse, Lasnamäe vaated vaheldumas kaadritega „Muumitrollidest“ (väga huvitav lüke!) – iga esineja jaoks oli leitud omamoodi videotaust. Ja kõik oli veel sedavõrd kodune, et mõnigi tundis vähemalt alguses, kui selleks veel ruumi oli (hiljem täitus saal publikuga pilgeni), end nii vabalt, et istus põrandale maha. Tol hetkel muutus talvine Tallinn suviseks Põlvaks. Peaaegu et nägin seda oma vaimusilmas, kuigi ma ei ole aastaid Põlvas käinud. Olen seda linna vaid möödaminnes külastanud, sest sinna saab Tallinnast rongiga kohale sõita, kui Tartus ümber istuda (ooteaeg vaid 10 minutit), ning kodumaiseid lõunaosariike külastades on see hea vahepeatus. Tuleviku tarbeks tasub aga meelde jätta, ehk tekib soov suvelgi Intsikurmu maagiat maitsta.
Esimene lavale astuja (või täpsemini istuja, sest kuidas sa muidu akustilist kitarri mängid) Mick Pedaja tõestas, et piisab vaid oma häälest ja ühest pillist, et tuua kuulajani variatsioonidest pulbitsev helimaastik. Pealtnäha tagasihoidlikus noormehes, kes lugude vahel vaikselt paar sõnagi poetas, oli peidus intensiivne emotsionaalsus, mis pani kuulama. Vokaalne osa oli kohati minimalistlik, kuid seda enam mõjuv. Ei ühtki üleliigset sõna ega häälikut. Kõik omal kohal. Publik soojenes alles tasapisi üles, kuid mõistis õigetel hetkedel siiski plaksutada ja lauljat toetada.
Janek Murd viis hoopis uude maailma rändama. Salapärase alateadvuse või ehk tuleviku helid viisid tänu visuaali toetusele kosmosesse hõljuma. See on täpselt selline instrumentaalne, vähese naisvokaaliga vürtsitatud muusika, mida kuulaks pimedas toas lõõgastudes või inspiratsiooni oodates. Pisukest särtsu sai juurde trummidest, mis hõljumisse väikese mõra lõid ning lendamisele natuke hoogu juurde lükkasid. Esinemise lõpuks selgus ka tõsiasi, et see on filmi „Kuidas ehitada kosmoselaeva?“ heliriba.
The Werg on muusikakollektiiv, keda kuulates võiks pikali visata ja mediteerida. Instrumentaalmuusika ei võtnud esialgu vedu, sest vahepeal sai tehtud väike söögipaus, milleks Sinilinnus on ka suurepärane võimalus, ning korra maagiast eemaldutud, kuid ühtlane vool kiskus viimaks taas kaasa. Olemuselt nagu USA post-rock’i kollektiiv Explosions In The Sky, suutis The Werg üllatada ootamatult mängleva trummariga, kes end trummaritoolilt püsti rebis ja üle terve lava erinevaid pindasid löökinstrumentidena kasutas. See väike vimka lõhkus uimast lummust ja andis etteastele omamoodi sära.
Gorõ Lana tekitas esimese hooga hiiglasliku küsimärgi, et mis asja? Alles unelesime ja unistasime ja nüüd siis vene räpp? Ometi sobisid ka nemad sellesse talveõhtusse. Eelmiste esinejatega võrreldes suhtlesid nad publikuga tohutult palju ning haarasid oma hoogsate rütmidega kõik lennult kaasa. Mis sellest, et suuremast osast sõnadest aru ei saanud! Vahepeal võib ju vabalt niisama pead nõksutada ja õiges kohas „a ja supa-dupa“ kaasa laulda. Noored poisid paistsid silma ka värvilisemate riiete poolest. Kui eelnevatega tekkis korra tunne, et nad tahavadki oma tumedate kostüümidega tausta sulanduda ning olla pigem muusika vahendajad (autori surm?) kui esiletükkivad isiksused, siis Gorõ Lanaga oli vastupidi. Nad äratasid publiku tardumusest ja viisid teistmoodi rännakule. Nagu ennegi mainitud, siis videotaustaks olid tol hetkel kaadrid Lasnamäest, mis vaheldusid muumitrollidega.
Lepatriinu ja Tiiu, kes väikeste sutsakatena suisa kaks korda üles astusid (esimest korda väiksemas baariruumis, hiljem pealaval), on täpselt nii nunnud nagu nende nimigi. Helged ja rõõmsad, päikesekiired pimedas öös. Usun, et suvel oleks eriti mõnus murul piknikku pidada ning nende helisevaid hääli kuulata.
Marten Kuningas ja Miljardid sai eriti sooja vastuvõtu osaliseks, sest publik oli selleks ajaks juba igasuguste imeliste helidega piisavalt üles soojendatud. Nemad nagu ka kõik teised esinejad sobivad kindlasti ka õues muru peal kuulamiseks. Kokkuvõttes tundub Intsikurmu festival olevat selline tore sündmus, mida heade sõpradega piknikuplatsil nautida. Vahepeal saab muidugi püsti hüpata ja paar kiiremat liigutust teha, seejärel uuesti maha istuda ning maagiliste helide saatel näiteks ühe luuletuse või lausa jutu kirjutada.
Intsikurmu põhifestival toimub 5. – 6. august 2016 Põlvas:
https://kultuur.info/syndmus/intsikurmu-festival-2016/
