„Öörändurid“
Teater Vanemuine
Conor McPhersoni draama
Tõlkija: Erkki Sivonen
Lavastaja: Tiit Palu
Osades: Kärt Tammjärv, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Andres Mähar, Veiko Porkanen
„Öörändurid“ on pealtnäha labaselt lihtne lugu ühest õnnetust neiust boy meets girl võtmes. Tihtilugu on aga plassi pinna all peidus muudki kui üks lihtne lugu. Jah, sel korral ehk küll lisaks lihtsusele klišee-iirlaslikult morbiidne (mitte üks tegelane ei ole elanud kas või vähekenegi muretut elu), kuid seda enam väärtust on ainitisel ja harvaesineval rõõmul, mis neile ja meile, publikule, osaks saab.
Naljakas on mõelda, et kas tõesti on olemas säherdusi „tutvusringkondi“, nagu antud tükk kujutab. Mis paneks küll ühegi selge mõistusega (tõsi, siin juba on vihje) inimese viibima selles, mida McPherson püüab meile tõe pähe maha müüa? Samas, kes teab? Ega inimene toidu üle virise, kui on nälg. Sarnaselt ei virise inimene ka seltskonna üle, kui üksik ollakse isegi peegli ees. Ja see neid inimesi ühendaski: kurb/ raske minevik ja lakkamatu üksindus ning püüe neid eemaldada ja maha jätta. Kui edukalt, on juba igaühe enda näha.
Kui inimene tunneb neid kahte – kurbust ja üksindust – nagu oma käsi, siis on tema suhtlusmaneeril ja üleüldisel olekul teatav müstiline maik juures. Aga kes teab, ehk on see üleromantiseerimine, mis müstikat lisab. Igatahes nad on tõmbavad. Oleks see aga vaid nii, et maailm kiusab ja elu hammasrattad liiguvad enese soovidele vastukarva! Oh ei! Ise ollakse oma olukorras süüdi või siis vähemalt korrumpeerunud kogu selle mentaalse kõntsa manustamise tulemusena.
Meid, õnnelikke, miskipärast tõmbab nende poole nagu ööliblikaid leegi poole. Kui ise valu ei koge, tuleb seda saada mujalt. Ja siis istume saalis ja naudime. Oh, kurbus, minu vana sõber! Oh, üksindus! Kaugelt vaadates on paljud asjad ilusad.
Kõige paremini annab seda eelmainitud müstikat edasi Kütsari Doc. Nii ootamatu, kui see ka ei ole, arvestades, et tegu on (usun, et järgnev ei ole mingistki otsast tujurikkuja) ühe väga „lihtsa“ härraga ja tema suust seda ei ootaks. Justnimelt sealt suust tuleb aga teiseilmset ettenägelikkust ja tarkust kõige enam, hoolimata sellest, et tema tegelase „võimekus“ oli mulle kas siis põlgusest, ebamugavusest või kaastundest veidi vastukarva. Ainuüksi tema mõtiskluste ja monoloogide ning ka väga asjakohaste tögamiste pärast on tükk vaatamist väärt. Tunda on McPhersonile omast monoteatri ja monoloogide kogemust.
Hämmastav, või mis? Kokkuvõtteks ei saagi midagi halba öelda.
Foto: Maris Savik
