Kuna nii massiivset ja mitmepalgelist festivali on raske vaid paaril leheküljel kokku võtta, keskendun ainult neile filmidele, mis selleaastasel PÖFF-il kõige enam muljet avaldasid. Oma kava kokku pannes proovisin sel korral eriti mitmekülgseid valikuid teha, kuid festivali lõpuks selgus ikkagi, et olin jäänud iseendaks ja vaadanud ära hunniku morbiidseid jubedikke. Asja päästis osaliselt küll see, et võtsin nõuks tutvuda võimalikult paljude debüütfilmidega, mille seas oli ka helgemaid palu, kuid lemmikud on ikkagi pigem elu ja inimloomuse tumedama või siis psühhedeelsema-fantastilisema poole pealt. Järgnevalt annan välja oma täiesti mitteametlikud PÖFF-i auhinnad, millega ei kaasne kahjuks ei autoritele ega tegijatele mingeid hüvesid.

Parim debüüt

Francisco Hevia ja Vinko Tomičić „Prussakas“ („El Fumigador“)

Üksildaste putukhingeliste inimeste kõva kesta all toimuvat on alati ülimalt põnev jälgida. Selles osas ei ole erandlik ka Hevia ja Tomičići „Prussakas“, mille kangelane Guido tõi mulle kohe meelde Gerard Johnsoni filmi „Tony“ õnnetu peategelase, kes vaatab kodus üksinda videokassettidelt kung fu ja karatefilme ning püüab aeg-ajalt tänaval inimestega sel teemal vestlusse astuda, kuid tulutult. Tema huvid ega sisemaailm ei lähe kellelegi korda ja sama lugu näikse olevat prussakatõrjuja Guidoga. Guido ei mõju isegi mitte introverdina, vaid pigem autistina, kelle elu seisneb stabiilses rutiinis ning kelle sotsiaalsus ei tulene mitte vajadusest ega soovist, vaid näib olevat pelgalt üleüldiste normide tujutu matkimine. Kui stabiilsus kaob, ei lõppe see muidugi hästi. Kuigi Guido on üsna ebameeldiv tüüp, ei tulene filmi kergelt perversne toon mitte ainuüksi tema isiksusest, vaid muu hulgas ka sellest, mil moel on kujutatud Guidot ümbritsevaid naisi. Naistel on selles kurva lõpuga lookeses täita vaid üksikud täbarad rollid: hoolitseja, naudingute pakkuja ja käske täitev orjameelne ohver. „Prussakas“ kujutab tundlikult loodud ja suurepäraselt välja mängitud vastikut maailmatükikest, mille puhul ei oskagi öelda, kas seda asustavad pigem inimesed või putukad.

Kõige läbiraputavam film

Eduardo Roy Jr. „Tavalised inimesed“ („Pamilya Ordinaryo“)

Ligi kaks tundi Manila tänavate lakkamatut müra, mille keskel elavad kaks teismelist liiminuusutajat esialgu koos oma vastsündinud lapsega ja hiljem oma röövitud lapse otsinguil, võtab ikka parasjagu läbi. Kui filmi esimeses pooles tunduvad tänaval elavad noored oma väljendustes ja elusolus üsna robustsed ning ebameeldivad, siis mida film edasi, seda inimnäolisemaks nad muutuvad ja seda enam on näha hoopis hierarhia kõrgematel astmetel paiknevate inimloomade elajalikke näojooni. Lugu ilma ühegi valguskiireta!

Kõige isiklikumalt mõjunud film

Yaniv Berman „Väikeste inimeste maa“ („Medinat Hagamadim“)

Filmi tagamaadest ja saamisloost oskab autor tunduvalt paremini rääkida kui mina ning selle kohta saab lugeda juba varem avaldatud intervjuust (https://kultuur.info/blogi/blog/intervjuu-yaniv-bermaniga/), kuid oma festivalilemmikuid välja tuues ei suutnud seda filmi kuidagi eirata. Eelkõige seetõttu, et selle filmi empaatilisus, täpsus ja dünaamiline kaameratöö tekitasid tunde, nagu oleksin ajamasinasse sattunud ja avastanud end ühtäkki filmis kujutatud lasteseltskonna viienda liikmena, kes kõike dokumenteerib. Niivõrd isiklikult mõjuvat ja mälestusi elustavat filmikogemust ei saa just tihti.

Suurim üllataja

Jim Hosking „Rasvane kägistaja“ („The Greasy Strangler“)

See on film, mille kohta kaugeltki mitte igaühel kiidusõnu ei jagu ja ausalt öeldes on mul endalgi raske leida inimest, kellele seda soovitada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et „Rasvast kägistajat“ vaadates hakkasid mulle umbes poole filmi peal muljet avaldama kõik need nüansid, mida filmide puhul üldjuhul pigem miinuseks pean, näiteks labane huumor ja tobe muusika. Vaatan ja imestan – mis küll on selle filmi võlu? Üks võimalik vastus on see, et kui komöödiažanri kuuluvad filmid häirivad ja väsitavad mind eelkõige oma püüdlusega lõputult vaimukusi genereerida ning üldjuhul ebaõnnestuvad selles, siis „Rasvane kägistaja“ dialoogide mitmekesistamisega kuigi palju vaeva ei näe. Need kubisevad kordustest, ühtesid ja samu, sealjuures mitte just kõige sõnaosavamaid nalju korratakse üha uuesti ja uuesti. Väga eluline! Minu kui suure olmefänni ja tähelepaneliku argivestluste kuulaja kõrvad lähevad sellise asja peale kohe kikki ning tunnen, et sellest monotoonsusega lajatavast igavusest vormub lõppkokkuvõttes üks mõnus ja põnev muster. Ja täpselt nii juhtubki.

2016. aasta lemmikfilm

João Pedro Rodrigues „Linnuvaatleja“ („O Ornitólogo“)

„Linnuvaatlejas“ on päris palju Raoul Ruizi „The Territory“ vaibi: metsades ja teadvusemaastikel ekslemine, kummalised kohtumised ning salapärane, vihjetest ja allegooriast tulvil õhkkond. Samas on see muidugi midagi hoopis teistsugust. Midagi nii fantaasiaküllast ja mitmekihilist, et seda peab ise kogema. Pole muidugi mingi saladus, et üks João Pedro Rodriguese filmide läbivaid teemasid on geiromantika, mis võib kinos filmi vaadates osutuda nii plussiks kui ka miinuseks. Miinuseks juhul, kui satute istuma pisut ebakindla paari kõrvale, kes ekraanil lahtirulluva lembestseeni ajal hakkab valjuhäälselt vaidlema, kumb neist siis ikkagi selle pervofilmi programmist välja valis. Kuid plussiks siis, kui teid on pisut tüüdanud harjumuspärane mehe pilk filmis, mida muuseas ei viljele ainult mehed. „Linnuvaatlejat“ vaadates oli küll kohati tunne, nagu oleks seal Portugali džunglis kaamerate asemel hoopis minu aju ja silmapaari kasutatud – niivõrd täiuslikust ning sobivast perspektiivist ei ole tõesti ammuilma midagi suurelt ekraanilt näinud.