Selleaastase TAB-i sümpoosionist jäi kõlama mõte, et arhitekt peaks oma loomingus mitte ainult arvestama kaasaegseid vajadusi, vaid ka ette nägema tulevasi funktsioone. Ka biennaali korralduses on põhiroll kahel kireva ajalooga hoonel: kui Kultuurikatlas asub TAB-Klubi, siis Siim Tuksami ja Sille Pihlaku kureeritud peanäitus toimub Arhitektuurimuuseumis. Selleaastane näituse teema on „Keha ehitus” ning eesmärk on „uurida ehitamise hübriidvorme”. Kujunduslikult huvitav lüke on ämblikulaadse puitstruktuuri püstitamine muuseumiesisele haljasalale. Struktuur töötab kui ühenduslüli linnaruumi ja muuseumisaali vahel, viidates oma orgaanilisuses ning vormi naturaalsuses nii näituse teemale „Keha ehitus” kui biennaali üldteemale „Isejuhtiv linn”. Puit kui materjal sobib endise soolalao jõulise kiviarhitektuuriga ja pakub külastajale sissejuhatust enne näitusesaali sisenemist.
Tuksam ja Pihlak on näituse fookuseks valinud mitte arhitektuuri kui tulemuse, vaid kui protsessi. Sellele vaatepunktile viitab ka näituse pealkiri, rõhutades üht kuraatorite keskset kontseptsiooni, arhitektuuri seost loodusega. See antiikaega tagasiulatuv idee on saanud lähtepunktiks uurimaks arhitektuuri muutuvat tähendust tänapäeva maailmas. Näitus ei uuri mitte ainult algset projekti kui arhitekti traditsioonilist pärusmaad, vaid rõhutab selle loomise ja teostuse lahutamatust. Demonstreerides muutuvaid nõudmisi ja ülesandeid, hõlmab esindatud autorite valik mitte ainult arhitektuuribüroosid, vaid üha enam koostööprojekte arhitektide ja muude elukutsete esindajate vahel.
Arhitektuurinäituste peamine probleem võrreldes teiste kunstiliikidega on teoste eksponeerimine näituseformaadis, lootes praktilistel põhjustel enamjaolt illustratsioonidele ja makettidele. City Form Lab, mida esindavad Raul Kalvo ja Andres Tafitšuk, on ainus, kes on suuremas mõõdus arhitektuurse vormi konstrueerinud näitusesaali. Teos „Võrgustruktuur” vaatleb autorite sõnul võimalusi, kuidas uuenduslike tehnoloogiatega püstitada kokkupandavaid struktuure võimalikult väheste kulutustega. Hoolimata tehnoloogilistest uuendustest planeerimisprotsessis viitab „Võrgustruktuuri” ehitus mesikärje vormidele; üldmulje sarnaneb origamile. Selle projekti puhul tuleks esile tõsta ka Raul Kalvo suurepärast ettekannet sümpoosionil, mis ei näidanud ainult algideed ja säravat tulemust, vaid ka tudengitest tööjõu „kaadritaguseid” pingutusi. Ka eksponaadi arhetüüpne sillakujuline vorm rõhutab veelgi selle toimimist ühendava lülina traditsiooniliste ja kaasaegsete paradigmade vahel.
Kui paljud projektid loodavad kohati isegi liigselt tehnoloogiale, siis üks põnevamaid näiteid eri valdkondade koostööst kaasaegses arhitektuuris on rühmituse nformations teos „Materialiseerunud informatsiooni eksperimentide atlas”. Kui tehnoloogia ja arhitektuuri hübriidnähtustele heidetakse sageli ette nende hingetust ning liigset monotoonsust, siis nformationsi eesmärk on seda muuta ning lisada, tsiteerides autoreid, „avatust, ebatäiuslikkust ja hägusust, sest loomeprotsessis ei arene ideed ja otsused ühtlaselt ega lineaarselt”. Näituse eksponaat on kui omalaadne sõnastik vormidest ja tekstuuridest, mis, taas loodusele viidates, meenutab oma kompleksses esteetikas talviseid jäälillemustreid.
Mõlemad kuraatorid on oma esseedes rõhutanud arhitektuuri naturaliseerimist, ideed, mis joonistub ka näituse ülesehituses selgelt välja. Arhitektuur kui orgaaniline protsess, paralleel isejuhtiva linna kui biennaali üldteemaga. Ometi tekib sealjuures küsimus: kui arhitektuur on võrreldav loodusega, mis on sel juhul arhitekti roll? Kas renessanslik Looja? Või üks agent keerukamas mehhanismis? Näitus käsitleb võimalikke lahendusi sellele probleemile omal moel, kindlat vastust andmata.
