Prantsuse romantilises draamakomöödias „Truu mees“ satub peategelane Abel ühest armukolmnurgast teise.
Abeli mängib Louis Garrel, kes on ise ka filmi režissöör ja kaasstsenarist. Nii on mehel suurepärane võimalus jutustada lugu just selliselt, nagu ta sisimas ette on kujutanud. Ja see, et naispeategelast Mariannet mängib Garreli abikaasa Laetitia Casta, näib olevat samuti filmile kasuks tulnud, sest nende kahe tegelase vaheline üsna krobeline suhtemuster on ekraanile toodud peene tunnetusega.
Abel ja Marianne on ülikoolikaaslased, kes mõnda aega ka koos elavad. Kuid siis jätab Marianne mehe maha, sest nende ühine sõber Paul on naisele rohkem meele järele. Abel, kelle jaoks oma tunnete eest võitlemine pole kõige tugevam külg, võtabki mahajätmisteate lontis kõrvadega vastu ja hakkab asju pakkima. Kaheksa aastat hiljem, pärast Pauli surma, otsustab mõnevõrra karastunud Abel Mariannega siiski veelkord õnne katsuda.
Filmi teine keskne naisroll, Ève, on 19-aastase Lily-Rose Deppi kanda, kes ilmutab võluvat eesmärgikindlust ja leidlikkust oma tegelase kohati vägagi isikupäraste tunnete ning soovide nähtavaks ja teokstegemisel. Ève on olnud teismelise neiuna tugevalt sisse võetud Abelist. Nüüd, täisealiseks saanuna avaneb tal võimalus oma kaardid mängu panna.
Neiu algatatud sündmused näitavad muuseas, et üks Oscar Wilde`i muidu üsna imelikult kõlav mõttetera võib olla küllaltki õige. Nimelt: „Elus on ainult kahte sorti tragöödiaid, esiteks mitte saada, mida soovid, ja teiseks seda saada.“ Muide, mõnes suure plaani kaadris on neiu üllatavalt sarnane oma isa Johnny Deppiga (isa rollidest tuleb siin silma ette Jack Sparrow „Kariibi mere piraatidest“). Ja kes veel ei tea, siis neiu ema – tuntud on ka tema – pole keegi muu kui Vanessa Paradise.
Filmis on kasutatud sellist lahedat võtet, et mõnes stseenis kuuleb kaadritaguse häälena tegelaste sisemonoloogi, mis kenasti mõtestab ja motiveerib nähaolevat tegevust. Selline loojutustamisvõte toob filmi nauditavat psühholoogilist imtiimsust, mis mõjub tunnetust virgutavalt nagu vaikselt mängitud koht klaverikontserdil.
Üldiselt jääb mulje, et sündmused juhtuvad filmis küllaltki juhuslikult ja mitte just kõige kindlama eesmärgipüstituse tulemusena. Samas, ehk on hoopis tegurid, mis tegelasi mõjutavad, rohkem varjatud, kui esimese hooga määratleda tahaks. Nii võib vaataja saada „Truust mehest“ üsna tõhusa ajugümnastika treeningu, mille kasulikkuses pole küll põhjust kahelda.
Foto: kaader filmist
