Kui enne etendust loed ikka kirjeldusest, et tegu võib olla kas erakordse arusaamatuse või hoopistükkis elamusega või nende kombinatsiooniga, siis ongi vaim valmis millekski veidraks. Minu pärisfestivali külastused jäid sellesse aega, mil ise usinalt kooliteatriga tegelesin ehk see oli enam kui kümme aastat tagasi. Nii palju, kui mäletan, oli festivalidel alati paar vägisi naeru välja kiskuvat tükki (mõni õnnestus, mõni libises banaanikoorel ja lärtsatas vastu asfalti), paar klassikalisemat lugu, kus olemas nii algus, lõpp kui ka keskpaik, ning mõni veider kompositsioon, kus flirditi nii videokunsti kui abstraktsusega. Midagi sarnast oli ehk ka Henrik Kalmeti sooloetendus „A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“, kus ta mängiski erinevate festivalitükkide komponentidega, püüdes luua midagi omanäolist.

See etendus on mitmeski mõttes kohustuslike elementide lahtritesse linnukeste tegemine: tants – olemas, videotaust – olemas, sügavmõttelised tsitaadid – olemas, interaktiivne suhtlus publikuga – olemas ja nii edasi… Kanuti Gildi SAALi sisenedes on esiti kõik sõna otseses mõttes mingis udus. Tossu maiguga udu annab aimu, et ka terve etenduse mõte võib vaatajaile häguseks jääda. Sümbol, mis vastab tõele. Laval on tol hetkel näha vaid tipitelk. Suits hajub, ürgne muusika jääb, korraks tekib kerge transitunne. Aga kaua sa seda telki ikka niisama vahid? Möödub mitu minutit. Ei midagi. Ühtäkki lapse kilked. Tõepoolest, üks mees kandis süles last. Kummaline koht oma õhtupooliku veetmiseks, aga eks lapsevanemadki tahavad toast välja saada. Mõtlen korra, kas see laps pole ehk stsenaariumisse sisse kirjutatud. Kuna laval midagi ei toimu, siis lapse lalin pakub publikule piisavalt kihistamisainet ja loob meeleolu.

Ahaa, et seal telgi sees peategelane end siis peidabki! Ja siis on näitleja publiku ees. Seisab. Seisab. Kotiriidest hõlst ja ülipikad mustad juuksed ehk ilmselge koopainimene. Muidugi on nüüd asjakohane ka üks ürginimese tants, mis järgnebki. Peab tunnistama, et seda on üpris põnev vaadata. Ja siis esimesed sõnad. Esmalt inglise keeles, et etenduse ekspordiväärtust tõsta (jälle tüüpiline festivalindus). Vaikselt koidab mulle, et ta kehastub Naksitrallidest Muhviks, kes iseendale kirju kirjutab ning kasside ja rottidega sehkendab. Ah või nii?! Aga seegi suund ei kesta kaua. Järgneb aus ülestunnistus eesti keeles: „Ma kardan.“ Üksinda laval, kes ei kardaks? Isegi, kui seal on vaja olla vaid 50 minutit. Mõelda vaid, tervenisti 50 minutit tuleb ära täita! See on kauem kui üks tavaline koolitund, mis kestab 45 minutit. Juba selle hulljulguse eest tuleb Henrik Kalmetit tunnustada. Koopainimene kohtub moodsa videokunstiga ning valgetele seintele Henrik Kalmeti ümber tekib talle päris mitu üleelusuuruses teisikut, igaüks kordamas üht liigutust, mida päris-Henrik korra ees tegi. Ja siis saab vaikselt alanud, korra tormilisemaks paisunud ja mitmekordistunud koopainimese etteaste läbi.

Nii. Mida siis järgmiseks serveeritakse? Üllatuslikult midagi väga tavalist. Näitleja tassib lavale järjest igasuguseid argiseid esemeid nagu teleka, rösteri, veekeedukannu, kruusi, saia, Nutella purgi… „Püksata?“ sosistab naishääl mu selja taga. Koopainimese kott-kleit on kadunud. Pikad valged sokid on. Pikk valge T-särk on. Pükse ei ole. T-särk on piisavalt pikk, et jätta äraarvamisruumi. Kas tõesti püksata? Jah, tõesti. Mõtlen sellele lapsele, kes kuskil publiku seas end peidab. On ikka julgus küll laps sellisele eriti eksperimentaalsele tükile kaasa võtta. Kui palju ta üldse aru saab? Ja kas peakski?

Telekas klõpsab nupust tööle ja näeme igahommikust „Terevisiooni“. Oleme ühe mehe koduses intiimses keskkonnas ja tal on aega. Aega, et endale tee jaoks vett keeta, saia röstida, Nutellat peale määrida, saiast amps võtta… Ja siis ta märkab, et näljaseid on veelgi. Paar lisakruusi, hiiglaslikes mõõtmetes Nutella purk (naerupursked publikust) ja suur kotitäis valget saia. Teeb paar saia, kallab tassi tee ja annab esireas istujale. Teeb uued, ronib inimeste vahelt läbi kõrgemale. Üpris kummaline võib olla poolpalja mehe käest Nutella-saia ja teed vastu võtta. Palvetan mõttes, et ta minu viiendasse ritta ei viitsiks ronida. Ma ei taha saia. Ma ei taha Nutellat. Need võrduvad kõhuvalu ja punnidega näos. Mida ma nendega peale peaks hakkama? Kindlasti oleks tal ka keeldumise jaoks stsenaarium olemas. Seda me aga teada ei saagi. Kunagi ammusel ajal ütles mulle teatriklassi õpetaja, et kui püss on etenduse alguses laval, peab lõpus ka pauk tulema. Siinkohal saabki telekas uudse, olulisema rolli, sest Peeter Oja seletab kõigile „Terevisiooni“ vaatajaile, kui halb asi on Nutella. Saia mugivatel inimestel on seda kindlasti väga tore kuulata. Nii-nii, tükist on saanud Nutella-vastane propaganda. Henrik Kalmet kaob lavalt.

Kui Henrik Kalmet viimast korda lavale manifesteerub, ei pea enam mõistatama, kas ta on püksata või mitte. Porgandpaljas. Nii ongi. Tema käes olevast potist hoovab magusat šokolaadiaroomi. Sula-Nutella. Soe, kleepuv mass voolab talle pähe ja mööda keha alla. Ta määrib end hoolikalt Nutellaga kokku. Mõtlen korra vaestele ummistunud nahapooridele, mis suhkruga täituvad. Kas selline asi on üldse võimalik? Imalmagus lõhn levib üle saali. Kohe üldse ei teki Nutella isu. Mu pea kohal istub suur küsimärk – kas toiduga tasub mängida? Kas Nutella on toit? Täisväärtuslik kindlasti mitte. Aga mis on selle sõnum? Henrik Kalmet tõmbab sõrmedega šokolaadipruunile kehale valgeid triipe, joonistades sõjamaalingut. Pagulased? Jälle need pagulased igal pool? Seda koodi ma lahti ei murragi. Ja polegi vaja, sest etendus on läbi. Ega pärast seda, kui oled end kokku plökerdanud, ei tahagi väga enam midagi taha. Saaks vaid pesema! Publik plaksutab. Kolm korda. Tundub, et keegi sai midagi aru ja et meeldis. 50 minutit üksinda laval, tantsides, paljalt, üleni Nutellaga koos. Jah, selle eest tasub plaksutada küll, kuigi ma päris hästi asja mõttele pihta ei saanudki. Aga… mind ju hoiatati, et tegu võib olla suure arusaamatusega. Seega pole ma ka üldse pahane. Võimalik, et see etendus tuleb mind veel unenägudes kummitama.

Info ja toimumised leiate siit.