Maailma parimasse külla viis Rakvere teatrimaja eest Rakvere Rahvaaeda väike jalgtee, mis oli tihedalt ääristatud pisikeste valgete lilledega. Teeäär oli nii valge, et rohelist peaaegu ei paistnudki.
Maailma parima küla tulevasse asukohta jõudes köitis tähelepanu ekraan, mida üldjuhul võiks kohata spordivõistlustel või suurtel kontsertidel. Küla ennast näha ei olnud.
Etenduse algusega sai alguse ka aeg. Nähtavale ilmus esimene inimene, tulevase küla looja Eemeli Toropainen. Temast peegeldus väga ehedalt tänapäeva inimese kiire elurütm: pika sammuga kõnnak ja telefon vastu kõrva surutud. Õige pea sai teatavaks ekraani otstarve – see vahendas kaugemal asuvaid inimesi. Nagu hiljem selgus, ka muid tegevusi, aga sellest edaspidi. Nüüd aga Eemelist: torust kuuldu ei tundunud teda eriti muserdavat ega rõõmustavat.
Sama kiire, nagu oli Eemeli Toropaise samm, oli ka kiriku ehitus – vähemalt enamasti – ja inimeste sissevool tekkivasse külla. Kõigepealt ehitajad ja isehakanud kokk, kelle kohalolu ehitustegevust just valguskiirusel edasi ei viinud, samas ka ei takistanud, kõik näis justkui sujuvat, kuni saabusid kõiksugu asjamehed ja ametnikud, kes käskisid ehitustegevuse otsemaid lõpetada. Nagu eeldada võib, seda muidugi ei juhtunud, Eemeli Toropainen oli kange mees.
Vahepeal muutus loo jälgimine üsnagi keeruliseks – inimesi oli palju ja nimed olid pikad ning keerulised, samas tuli inimesi üha juurde, kuid mida aeg edasi, seda tuttavamaks nad said ja seda huvitavam oli neist igaühe käekäiku jälgida.
Möödusid aastad, kirik sai valmis. Valmisid majad. Külla ilmusid rohelise eluviisi pooldajad, sündisid lapsed. Elu oli rahulik ja mõnus, kõik eluks vajalik saadi oma külast. Veidi nõutuks tegi see, et aja algusest lõpuni olid Eemeli Toropaise endisel naisel Henna Toropaisel ja uuel naisel Taina Korolaisel beebid süles. Ootasin ühtelugu, kas tuleb aeg, kui nad pisikesi pampe oma rinnal ei kiigutaks, aga seda aega ei tulnudki.
Idüllilisuse katkestasid mõneks ajaks ootamatult Rakvere kohale tiirutama tulnud lennukid, mis tegid nii kõva müra, et näitlejatel oli raske üksteisest aru saada. Hetked, mil looga enam edasi minna ei saanud, tundusid lõputud. Lennukid kadusid ja lugu läks edasi. Ja lennukid tulid tagasi, mille peale hõiskas Tarvo Sõmer: „Kas te tulite siia tasuta etendust vaatama või?“
Pärast lühiajalist katkestust liikus lugu suure põnevusega edasi, maailma parima küla etendus oli igati vaatamist väärt.
Etenduse jooksul hõivas publiku tähelepanu mitmel korral ka suur ekraan, mida eelpool sai mainitud. Selle ekraani pealt sai näha loo neid osi, mida laval nii hästi poleks saanud edasi anda. Näiteks võis ekraanilt näha kogu suure küla pisikest maketti, kus olid peal ka need kohad, mida laval ei olnud. Sellelt ekraanilt nägi ka Eemeli Toropaise võitlust karuga.
Ja nägi telediktorit, kes etenduse alguses oli äärmiselt viimistletud ja kaunis, maheda häälega noor naisterahvas. Üsna tabavalt iseloomustab kogu lugu ja etendust minu jaoks vastandlikkus, kontrast, äärmuslikkus – need iseloomustasid aega, inimesi ja elu. Aja ja elu algust ja lõppu ning inimeste muutumist. Kaunist telediktorist sai aja lõpuks rahutu ja tabamatu olend, kes sihitult ringi tuiskas ja midagi kuulutas. Ta tekitas vahepeal isegi veidi kõheda tunde, kuigi oli endiselt väga armas ja omamoodi kaunis, lihtsalt väga katkine.
Huvitavaid nüansse lisasid tegelased maailma eri paigust. Maailma parimasse külla sattusid naised kaugelt idamaadest, üks venelane, kes laipu importis ja kõige tipuks ka Aafrikast pärit lendurid, kes tõid poolkogemata kaasa tuumapommi. Tuumapomm omakorda tõi kaasa üleüldise segaduse.
Veidi harjumist vajas loo ulmelisus. Mitmel korral võttis olemise ikka üsna kõhedaks, kui kõlas jutustaja hääl, mis rääkis, et taevas oli mitu päeva tume ja inimesed pidid igaks juhuks toas varjul olema, et kaitsta end tundmatu eest. Üleüldiselt oli kogu maailma lõpu ja katastroofide teema pigem selline, mida tavaliselt näeb ulme- või õudusfilmidest, kuid niisugune ootamatus oli teatrilaval tõtt-öelda vägagi teretulnud. Pärast loo ja maailma lõppu oli enda ümber hea tuttavat turvalisust näha.
Selle küla loos inimesed tulid ja läksid, aga enamasti nad ikkagi jäid. Tihti jäidki nad aja lõpuni, ainult karu ja tuumapomm hävitati, aga see ei olnud kuigi suur kaotus. Ja need kõige paremad jäid ka siis, kui maailm oli otsa lõppenud ja maailma lõpuga koos ka selfie’d tehtud.
„Maailma parima küla“ etendus pakkus tohutult tunnetevariatsioone ja äärmiselt uudse ning huvitava kogemuse oma niivõrd mitmetahulise tegelaskonna ja juhtumistega.
