Maailm on ülerahvastumas ja muutumas kommertslikumaks. Massid löövad ning parima ja võimalikult stabiilse keskmise inimese nägemuses elu käib. Indiviid on harv või puudulik nähtus juba praegu, kerge ja ehk isegi soovituslik on olla nagu teised. Ja teisi on palju ja neid tuleb aina juurde. Kõigi nende sarnaste inimeste jaoks, kes konveierilindilt ilma saabuvad, on vaja elamist ning nii kerkivad tornmajad nagu seened pärast vihma meie kõrbestuvale koduplaneedile, kus ressursse napib ja enesestmõistetava pärast on vaja võistelda. Ühel hetkel on betoondžungel tühi ja varemetes, mõni üksik retsidivist käib ringi, vaesus ja vägivald lokkavad ja võib spekuleerida ka totalitaarse pseudovalitsuse eksisteerimise üle. Igas kõrbes ent on oaas ja selleks on too harv indiviid, kes on end mädaneva ühiskonna kammitsaist lahti lõiganud ning loonud enesele ja oma lähedastele väikese paradiisi, kus kasvada ja kasvatada.
Sellest räägib ka kõnealune film. Mees on linnamüüride vahele peidetud majaderägastikku loonud oma perele kommuuni, mis koosneb temast, tema paljudest naistest ja nende ühistest ja eelnevatest, mitteühistest lastest. Ta justkui vabastab nad (spekuleeritava totalitaarse valitsuse käest) ja nende lapsed ning võimaldab neil tugeva patriarhi kaitsva tiiva all muretult elada. Elu on lustlik ja probleemid puuduvad.
Lapsed mängivad, tegelevad teaduse ja botaanikaga, laulavad karaoket ja vahel käivad väljaspool mõrvaretkedel, mis tolle enklaavi vaatevinklist jälgituna ei ole üldsegi halb ega amoraalne. Õpetada oma lapsele enda ja oma lähedaste ning „headuse kultuuri“ kaitsmist on siin väärtushinnanguteta maailmas ju igati lugupidamist väärt.
Mõrv ja vähkkasvaja eemaldamine võivad küll visuaalselt välja näha samasugused – vajutad päästikule, verd pritsib, ajutükid seintel –, aga sisuliselt on teise puhul tegu positiivse teoga ja see loeb. Olles veendunud oma poliitika korrektsuses, on igati lugupidamist väärt seda ka oma järglastele õpetada, sest kes muu kui järelkasv jätkab sealt, kus eelkäijad pooleli jäid, ja eemaldab umbrohu.
Muidugi tekib sellises suletud ühiskonnas konflikte ja kasvava organismi hormonaalne möll võib vahel olla vägagi hukutav. Säherdused intiimsed grupid on ka hea pingete kasvulava (saab eksisteerida vaid üks alfa ning vanem tõmbab sellega iseendale vett peale, et ei lase mesilaste kombel peret heita).
Üldpildis on tegu aga väga hea filmiga, nii sisuliselt kui ka visuaalselt. Eriti tõstaksin esile kaadreid Gruusia vanadest, lagunenud paneelmajarajoonidest, mis oma olemuselt meenutasid Kowlooni müüritud linna Hongkongi lähistel. Ei saa just öelda, et pilt oleks utoopiline, aga miskipärast, võib-olla ise getos (Mustamäel) üleskasvamise tõttu, on paneelikad mulle alati südamelähedased olnud ning säherdune tihedus ja räpp, mis filmis esile tuli, tõi meelde meeldiva ja meeliülendava lapsepõlve. Vaatan neid räbaldunud maju ja mõtlen, et voh, seal elaksin isegi!
Peale visuaalse külje tõstaks esile ka triviaalse ja ununeva fakti, et filmi tegelased olid ju lapsed. Tihtilugu on see muidugi eeldus, et linateos kulmineerub ovatsiooni asemel hoopis intensiivse peavaluga või nagu on moodne öelda: „This movie gave me cancer.“ „Partisan“ suutis oma lapsukesi tõesti meisterlikult kujutada. Nende rollid olid usutavad, emotsioonid ja pea et kõik tekitas tunde, et „jah, nii võib inimene tõepoolest käituda“, seega väga usutav ja tõesti meeldiv vaatamine.
„Partisan“ linastus Pimedate Ööde Filmifestivali „Panoraami“ programmis.
