Sel kevadel näitas Kino Sõprus Lõuna-Korea ühe tuntuima lavastaja Kim Ki-duki filmi “Tühi maja” (Cannes’i filmifestivali Hõbelõvi, 2004), mis oli suurepäraseks eelmänguks nüüd kinodesse jõudnud “Parasiidile” – tänavu Cannes’is Lõuna-Koreale juba Kuldse Palmioksa korjanud Bong Joon-ho linateosele.
Enam kui 10 aastase vahega valminud filmid on sarnased, sest kritiseerivad kapitalistlikku klassiühiskonda koomilise draamapõneviku võtmes. Ent kui “Tühjas majas” nägime töölisklassi unenäolist, peent ja romantilist röövi rikkurite südametunnistuse arvelt, siis “Parasiidis” toimub sissetung kiirelt ja halastamatult.
Mõlemast filmist jääb mulje, et Lõuna-Koreas on käärid vaeste ja jõukate elujärje vahel vägevad. Kui kapitalismi laineharjal kulgejad elavad mägistes suburbiates ning võtavad tööle teenijaid, autojuhte ja kokkasid, siis töötud vettivad sõna otseses mõttes rentslis. Kas vaesed on oma sellise olukorra eest vastutavad? Raske öelda. Või on süüdi hoopis ahne keskklass ja naiivsed koduperenaised? “Parasiit” ei proovigi sellele otseselt vastata, vaid paneb meid hoopis küsima.
Film algab vaatega keldrikonkust slummitänavale ja esimesed sõnad töötu agulipoisi suust oma pereliikmetele on “oleme omadega perses”. Nii tutvume perekonnaga, kes on harjunud juhutööde, äärmise vaesuse ja diskrimineerimisega, kuid kellel on kavalust ja oskusi, et end kuidagi vee peal – või täpsemalt – maa peal hoida. Tegemist on siiski veel keldrikorteri, mitte rentsliga.
“Parasiidi” lugu hakkab hargnema, kui perepoeg saab tuttava kaudu tööd koduõpetajana. Olgugi et käiku lähevad hädavaled ja näitemäng, on esiotsa hea meel, et poiss saab palga eest vanematele korraliku sooja kõhutäie osta. Kuid süües kasvab isu ja varsti on villasse tööle smugeldatud ka poisi õde ja vanemad.
Edasist võiks kokku võtta žanritega žongleerimisena, sest näeb nii põnevust, märulit, draamat kui komöödiat. Vaataja jaoks toimub kõik kiiremini, kui ollakse harjunud ette kujutama. See on ka põhjus, miks tegelased mõjuvad ehk tasapindsetena ning narratiivi ei ole jagunud aega, et avada karakterite sügavamat olemust. Kes pole Aasia või täpsemalt Korea kinoga kokku puutunud, neile võib segavaks osutuda ka kohati üle paisutatud ja ebausutav näitlemine. Vähemalt filmi esimeses pooles tundub, et tegu on justkui multikaga, milles hiir tõmbab kassil nahka üle kõrvade ja kassi kiskjaliku loomusega me seejuures kohtuda isegi ei jõua. Empaatiat ja samastumist ei teki esialgu kummagi osapoole suhtes.
Edasist võiks kokku võtta žanritega žongleerimisena, sest näeb nii põnevust, märulit, draamat kui komöödiat. Vaataja jaoks toimub kõik kiiremini, kui ollakse harjunud ette kujutama.
Eesmärk aga pühendab abinõu ja tegelikult polegi antud filmi puhul tegelaste siseelu, mõistlik tempo või loo usutavus kõige olulisemad. Nagu öeldud, on käärid vaeste ja rikaste vahel võimsad. Vahest ei jõuagi sellises kontekstis vabaks isiksuseks kujuneda. Sul on kas ropult raha ning su loomus upub kõigesse materiaalsesse, või sul pole seda üldse ja sa upud üle ujutatud rentslis. See näibki olevat lavastajale südameasjaks. Järelikult – filmi vorm põhjendab selle sisu.
Seega on põhirõhk asjaolul, mida me ehk ise ühistranspordis sõites või autoga koju kihutades ei adu (vahet pole kas Eestis või Koreas) – raha määrab kapitalismis selle, kes sa oled või olla saad. Sõgedust, mida lõuna-korealased peavad oma elatamiseks tegema, näeme juba “Parasiidis”.
Lummavalt on linateoses mängitud parasiidi-kujundiga ja kahjuritega seonduvate metafooridega. Selleks tuleks mainida stseeni, kus keldris elav perekond laseb tänavalt tulevat kahjuritõrjeks mõeldud mürki oma akendest sisse, et sitikad ka nende korteris hävineksid. Selle tulemusel köhivad nad aga ise peaaegu et hinge välja. “Tasuta kahjuritõrje” on märk ülimast vaesusest, sellisest, kus endid peetakse putukate vääriliseks. Ka filmi teistes kohtades on vaesemat ühiskonnaklassi seostatud reovee, haiguste, haisu, allergiate ja mustusega, mille peale nõrganärvilised koduperenaised ilmselt minestaksid.
On märgiline, et aguli perepojal pole südikust tõsta häält, et ajada ära nende soklikorruse aknale kusevat joodikut. Alles hiljem, kui poeg ja isa on saanud tööd ja neil on tekkinud mingigi ligipääs sotsiaalsele õiglusele, julgevad nad joodikule vastu astuda. See tähendab, et kuigi neil on füüsiliselt hääl olemas ja perekond otseselt tänaval ei ela, ei tunneta nad, et neil oleks õigust häält teha. Kuid mida aeg edasi, seda valitumaks muutuvad vahendid õigluse taastamiseks, misjärel lähevad verbaalse õigusnõude asemel käiku juba käed.
(Pop)kultuur ja sotsiaalne diskursus toodavad stereotüüpe, mille järgi kujunevad alateadlikult ka meie ihad, mis panevad meid selliste elamisviiside poole pürgima. Aguliperekond ei soovi lõpuks ju muud, kui saada selliseks nagu häärberiperekond, kelle kehva õiglustunde, ülbuse ja ahnuse üle nad alguses nalja heidavad.
Filmile võiks mõnes mõttes ette heita stereotüüpset lähenemist jõukate peremudelile. Isegi kui tegelaskujud, keda me seal näeme, kajastavad suurel määral nii Lääne kui Aasia vaprate ja ilusate reaalsust, toimivad need kui šabloonid: tülpinud ja protestialdis peretütar, naiivne ja nõrganärviline koduperenaisest ema ning edukas isa, kes jõuab koju alles hilistundidel. Samas on karakterite n–ö tüüpnäidetena kujutamine ka omamoodi üleskutse vaatamaks peeglisse. (Pop)kultuur ja sotsiaalne diskursus toodavad stereotüüpe, mille järgi kujunevad alateadlikult ka meie ihad, mis panevad meid selliste elamisviiside poole pürgima. Aguliperekond ei soovi lõpuks ju muud, kui saada selliseks nagu häärberiperekond, kelle kehva õiglustunde, ülbuse ja ahnuse üle nad alguses nalja heidavad. Muidugi on huvitav jälgida ka vastupidist mentaliteeti – kuidas põlastatud räpasus ja robustsus osutub ühes stseenis eduka abielupaari seksuaalihade käivitajaks.
“Parasiidi” lõpuks polegi nii selge, kes kelle pudrukausist sõi või kelle käed on mustemad. Kas sotsiaalne õiglus peksti majja või jäävad kahjurid põranda alla? Kas kõrgem klass saab jätkata elu teadmatuses ja ükskõiksuses, mis uuristab nende südametesse augud, või mitte? Kõik see jäägu juba filmivaataja hinnata!
