Tegelikult võiks action-õudukat „Overlord“ süüdistada samades pattudes, milles kiputakse süüdistama Tarantinot – ammuteostatud filmiideede taaselustamises ja nende peal liugulaskmises. „Overlordi“ juured on kindlalt 70–80ndate madalaeelarveliste filmide maailmas, kus sekeldused natside ja zombidega oli igapäevane nähtus ning on ainult tervitatav, et superprodutsent J.J. Abrams nägi selles ülimalt lihtsas idees potentsiaali. Tõenäoliselt ei olnud Abramsil väga vajadust Paramounti veenda, kuna tema produtsendiajalugu räägib stuudio kõrvadele meeldivaid rahakõlinajutte ja filmi valmimine oli seetõttu vaid aja küsimus. Kui „Overlord“ teeb ka soliidselt kinokassat, siis ilmselt võib grindhouse-filmide suure-eelarveline* produtseerimine veelgi hoogu juurde saada.

Loo keskmes on oma olemuselt „Get Out’i“ peategelast meenutav must kutt, kes tegutseb Normandia invasiooni ajal noorsõdurina ja moraalse kompassina Genfi III konventsiooni eiravate liitlasvägede sõdurite hulgas. Reameesryanlik intensiivne algusmärul muutub peatselt meelelahutuslikuks õõvasugemetega müsteeriumiks, mille käigus peategelased avastavad natside salajase labori, kus nood püüavad viimase päästva õlekõrrena luua supersõdureid. Filmi käigus ei selgu küll, kuidas nad supersõdureid enda pilli järgi tantsima kavatsevad panna, kuna sõdurid ründavad lõa otsast pääsedes kõiki ja kõike. Etteruttavalt võib öelda, et peategelased muudavad supersõdurite armee sünni natside jaoks oluliselt raskemaks, kui mitte öelda võimatuks.

Natsidele on tihti omistatud okultismilembust ja nende kohta on välja käidud kõige pöörasemaid teooriaid, aga nagu enamike vandenõueteooriate puhul, osutub ka siin reaalsus pehmelt öeldes kahvatuks. Õnneks ei ole popkultuuril ja eriti filmidel selliseid segavaid raame ja piltlikult öeldes võib filmitegija tulistada kõigist kahuritest ning pakkuda vaatajatele pesuehtsat ja läikivat eskapismi. Seetõttu pole mõtet ka nokkida väikeste detailide kallal, nagu kuidas õnnestub meie peategelasel valvureid täistopitud salajasse laborisse sisse saada, seal märkamatult kõige salajasemate eksperimentidega tutvuda, päästa relvavenna ning tagatipuks filigraanselt põgeneda, kui samal ajal terve filmi premise on nii absurdne. Terve mõistus tasub jätta kinoukse taha ja võtta seda filmi, nagu ta on. Miinusena tooks välja asjaolu, et filmist haaratuna sõin kõik kaasavõetud beef jerky’d ära esimese kümne minutiga.

*Suure-eelarveline võrreldes seda tüüpi filmide eelkäijatega – tänapäeva mõistes on 38 miljonit dollarit pigem madal eelarve.