21. aprillil sai alguse Baltimaade tarbekunstitriennaalidest (mis on toimunud Tallinnas juba 1979. aastast peale) välja kasvanud Tallinna rakenduskunsti triennaal (TRTR), mis sellise nime all toimub juba seitsmendat korda. Tänaseks on TRTR ainus geograafiliste piiranguteta kõiki tarbekunsti ja disaini erialasid hõlmav foorum Euroopas. Keraamikuna on mul äärmiselt uhke tunne, et nii tähtis üritus toimub just Eestis.
Triennaal sisaldab paljut. 49 osalejaga peanäitus, mida saab vaadata 23. juulini Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, oli sel aastal koondunud pealkirja alla „Ajavahe. Time Difference“. Peale mahuka satelliitprogrammi, mis hõlmab 26 näitust, performance’it, kunstnikega kohtumist, avatud stuudiot ja installatsiooni üle Tallinna, kuulus triennaali kavasse ka kunsti kommunikatsiooni käsitlev seminar.
Triennaali avapäeval Sõpruse kinos aset leidnud seminaril tulid kuuldavale viis loengut oma ala spetsialistidelt, mille eesmärk oli tekitada arutelu, mis aitaks kaasa disaini- ja rakenduskunsti arengule ja selle nähtavuse parandamisele ühiskonnas. Peamiselt kunstnikele, kriitikutele, kuraatoritele, galeristidele ja kommunikatsiooniinimestele mõeldud seminaril pidid praktikud ja teoreetikud otsima värskeid vastuseid järgmistele küsimustele: kuidas mõjutab arvustuste ja analüüsivate teemakäsitluste vähesus kunstnikke ja kuidas tagada kunstnikele mõtestatud tagasiside; kuidas vahendada oma tegevust eri sihtrühmadele ning algatada sisukaid arutelusid, mis arendaksid ühiskonna üldist disainikirjaoskust; kuidas mõtestada ja tutvustada rakenduskunsti ja disaini nii, et see kõnetaks kunstnike kõrval ka laiemat publikut? Küsimused, mis on tarbekunstiga tegelevate inimeste pea kohal rippunud ning millele tahaks kibedasti vastust leida. Pärast seminari oma õppejõuga vesteldes jõudsime ühisele meelele, et kuigi loengud olid enamjaolt põnevad ning kuulis palju uut, ei leidunud väljareklaamitud küsimustele (eriti esimesele) just palju vastuseid, väljaarvatud ehk Soome Disainimuuseumi esindaja Hanna Kapaneni lihtne ja selge esitlus, kus toodi välja sümpaatseid viise, kuidas nemad on erinevatest vanuserühmadest kaasanud inimesi tarbekunsti ja disainiga tegelema. Üldiselt aga oli pigem tegemist oma tegevuse või edulugude kirjeldusega. Sügavamat anaüüsi jäi võib-olla väheks.
Samas kas ongi vaja, et lihtsalt ette öeldaks, kuidas oma erialal kommunikeeruda? Ehk peakski rohkem ise katsetama ning järele proovima? Lõpuks tuleb ju tegutseda enda keskkonda ning publikut silmas pidades. Selgeid vastuseid ehk ei saanud, küll aga pakkus seminar sisukat aruteluplatvormi ja inspireeris ise vastuseid otsima.
Rääkijad olid väga erinevatest valdkondadest ja maailmanurkadest. Esimene kõneleja oli Norra kunstikriitik André Gali, kes lähenes tarbekunstile läbi sotsioloogia. Ta töötab toimetajana kaasaegset rakenduskunsti käsitleva veebiajakirjas Norwegian Crafts Magazine, mille põhiline eesmärk on tugevdada kaasaegse tarbekunsti positsiooni Norra kunstimaastikul, analüüsides seda laiema perspektiivist. Nende korraldatud materjalikunsti teemalised seminarid on populaarsed ning täidavad oma eesmärki. Gali nentis, et kaasaegsed kunstnikud on aina enam huvitatud töötamisest materjalidega: keraamikaga, klaasiga, nahaga, tekstiiliga. Dialoog erinevate kunstiliikide vahel on juba palju tihedam kui 10–15 aastat tagasi.
Ameerika Ühendriikidest pärit klaasikunstnik, skulptor ja õppejõud Sarah Gilbert, kes töötab skulptuuri dotsendina Pitzeri Kolledžis, rääkis materjalist kui inimesele võrdväärsest vastasest. Kunstnik peab leppima sellega, et materjalid ei allu täielikult temale. Gilberti arvates näidatakse kunsti, käsitöö ja disaini kokkupuutepunktides tihti välja naiivsust. Ta tõi välja kolm tugisammast – hoolimine, huvi ja kogukond –, mis mingil määral eristavad tarbekunsti muudest kunstiväljadest. Materjalidega töötades pole ta kunagi üksi. Tarbekunst nõuab abiväge, vahet pole, kas tulemuseks on kunst, käsitöö või disain, ja see teebki materjalikunstist erilise meediumi.
Eestit esindas ajakirjanik, kriitik, lektor ja Tallinna Disainiöö kommunikatsioonijuht Karin Paulus. Tema tutvustas enda kureeritud näitust „Idealistid“, mis avati Tallinna Kunstihoones möödunud suvel. Näitus tõi kokku kunstnikud, kes tahavad võtta vastutust tarbimishulluse, sotsiaal- ja tööstuskatastroofide ja eetilise vaimsuse kadumise eest ning muuta oma loominguga maailma paremaks. Näitus tutvustas jääkideta disaini, DIY-mööblit, lastele ja vaegnägijatele suunatud disaini ja palju muud. Käisin ka ise suvel seda näitust vaatamas ning pean tunnistama, et oli tohutult värskendav kogemus Kunstihoones midagi nii siirast ja võib tõesti öelda, et maailma muutvat näha.
Karin Paulus tõi probleemina välja, et Eestis ei osata disainikriitikat kirjutada, kuna kriitikutel puudub tihti kunstiteaduslik, veel vähem disainiteaduslik taust. Seda tühimikku asendab enamasti content marketing, ja seda kahjuks ka selliste suurürituste nagu Disainiöö puhul.
Suurbritannia kriitik, toimetaja, kuraator ja õppejõud Liz Farrelly, kes kirjutab Brightoni Ülikoolis doktoritööd nüüdis- disainitööde kogumise ja väljapaneku tavadest muuseumides, rääkis disainist ja rakenduskunstist läbi muuseumiprisma Londoni Uue Disainimuuseumi näitel. Farrelly arvates ei pea muuseum eksponeerima ainult objekte, vaid ka ruumi ja küsimusi nende vahel. Muuseumil kui hoonel on väga suur tähtsus ja mõju seal eksponeeritule. Ta tõi välja huvitava mõtte David Flemingult, kes arvab, et ikoonilise hoone puhul on selle sisu, mis muudab hoone küll autentseks, külastajakogemuse juures peaaegu et ebaoluline. Vaadates meid ümbritsevat turismikultuuri ja muuseumide kultust, võib sellega isegi nõus olla. Kuigi tahaks saadud elamust või vaadatud näitust hoonest siiski olulisemaks pidada, pean sammuti nentima, et tihti on muuseum ise jätnud suurema mulje kui seal kogetu. Ebaoluliseks ma muuseumi sisu siiski ei peaks.
Liz Farrelly rääkis ka muuseumi turundamisprobleemidest. Näiteks Briti uue Disainimuuseumi avanäitus „Fear and love“ sai küll internetis suure tähelepanu osaliseks, kuna muuseumi Webbyga auhinnatud kodulehel sai näitust külastada peaaegu täies mahus ka virtuaalselt, kuid reaalselt olid näitusesaalid siiski pigem tühjad. Kas problem on tõesti piletihinnas? Ehk ongi aeg hakata publikule teistmoodi lähenema.
Viimasena kõneles disainile spetsialiseerunud haridusprogrammide kuraator Hanna Kapanen Helsingi Disainimuuseumist. Tema tugevat sõnumit „Disain on oluline!“ võiks kanda ka kogu triennaal. Hanna Kapanen rääkis disaini mõjust, väärtusest ja vahendamisest erinevatele sihtgruppidele. Õpetades ja tutvustades seda juba väga noortele inimestele, kasvatame peale uut disaini mõistvat ja edasiarendavat põlvkonda, kes oskab head disaini hinnata ning näha selle taga peituvat tööd ja vaeva. Hanna Kapaneni arvates ei ole disaini ja materjalikunsti olulisuse mõistmine ja sellega tegelemine kasulik ainult disaineritele ja kunstnikele, vaid aitab asju mõtestada ning tundma õppida ka palju laiemalt. Helsingi Disainimuuseumi missioon on teha disain arusaadavaks kogu rahvale ja laiendada disainikirjandust. Nii on muuseum koostöös Aalto Ülikooliga loonud Disainiklubi, mis ehitab sildu äride ja disainerite vahele, aidates neil luua loomekommuuni ja koostööplatvormi. Nende tegevuskavva kuuluvad näiteks vestluringid kunstnikega ja hommikusöögid disaineritega, kus klient saab ka oma loomingut jagada, disaini praktiseerida. Samuti populariseerivad nad disainiõpet laste ja noorte hulgas. Hanna Kapanen arvab, et mida spetsiifilisemalt sihtrühma defineerida, seda edukm ollakse oma disaini sisu edasiandmises. Igal juhul on need inspireerivad ideed ka eestlastele!
Seminari lõpetas ümarlaud, kus publik sai kõigile osalejatele küsimusi esitada. Nagu ikka Eesti publiku puhul, tuli lõviosa küsimustest siiski seminari läbiviijatelt. Uuriti, kas materjalikunsti peetakse endiselt veidi madalamaks kui kujutavat kunsti, mille peale kõik osalejad ühisel meelel tõdesid, et aina rohkem see piir hägustub ja tarbekunsti nähakse kui ühte kaasaegse kunsti liiki ning kasvab ka kunstnike huvi koostöö vastu tarbekunstnikega või huvi materjalide kasutamise vastu oma töödes.
Ka kajastuses ja reklaamis on tarbekunsti varasemast rohkem märgata. Suur roll selles on sotsiaalmeedial, mille sõbralik materjalikunst on. Info levib, tarbekunstikud leiavad üksteist, saavad end mujal maailmas täiendada ja näidata. Enne polnud see nii lihtne, oma keskkonda kapselduti mõneti rohkem kui kujutavas kunstis, mille rahvusvahelisustamisega tegeleti juba varem. Samas nentis Sarah Gilbert, et kuigi sotsiaalmeedia on hea ja odav variant enda turundamiseks, siis kaugendab see kunstniku oma loomingust ning varastab liigselt loomingulist aega. Kuidas kellelegi.
Jõuti ka ühisele meelele, et hea disaini olulisus ja teadlik tarbimine on hakanud aina rohkem kanda kinnitama, kuid selles vallas peab siiski veel kõvasti tööd tegema.
Seega üldiselt tundub, et tarbekunsti ja disaini olukord on kaasaegse kunsti maastikul üsna hea ja liigub aina paremuse suunas, kuid nagu ikka – arenguruumi on. Kuhu ja kuidas aga edasi areneda ja arendada, on meie endi otsustada ja teha. Olen täiesti nõus Hanna Kapaneniga, et disain pole ainult disainerite asi ning seda võiks tutvustada juba lastele. Tarbekunst on igal pool meie ümber ning sel on palju suurem tähtsus, kui esmapilgul tundub. Samuti arendab käeline tegevus igaüht, mitte ainult kunstnikke. Seega oli seminari teema igati tervitatav. Kommunikatsiooniga disaini, kunsti, rakenduskunstide ja laiema publiku vahel tuleb tegeleda, sest see ei too kasu mitte ainult kunstnikele, vaid kõigile.
