Käisin 14. novembril Tallinn Comedy Festivalil, et näha välismaa koomikuid. Vahel on ju ikka tunne, et kui on välismaalt, siis peab olema tasemel. Kahjuks pidin aga pettuma – võib-olla ei olnud minu päev, võib-olla koomikute. Huumoril on üsna väike tasakaaluteravik. Väiksemgi muutus atmosfääris, vastuvõtvas publikus või sõnadevalikus, ja kõik võib muutuda, illusioon kaduda.
Kõige nauditavam oli sel õhtul Briti elektroonilise muusika trio Haiku Salut, kes tegu muusikat tummfilmile “The General”, mille peaosas oli Buster Keaton. Vabandage minu võhiklikkust, aga ma polnud varem näinud ühtegi tummfilmi. Samuti ma ei teadnud, kes on Buster Keaton. Väga piinlik. Vaadata tänapäeval tummfilmi on nagu omada Nokia 3310-t – jah, see töötab, aga miks jätta ennast kõigest muust ilma? Saadud kogemus oli aga hoopis eriline. Reaalajas tehtud muusika tegi filmi sisseelamise nii ägedaks ja oli omaette kontsertelamus. Mida aeg edasi, seda paremini hakkas ka film tööle. Inimesed, kes olid alguses üsna skeptiliselt vaikuses istunud, hakkasid muigama ja seejärel kõva häälega naerma. Film oli üpris füüsiline (lugesin, et Keaton tegi kõik kaelamurdvad trikid ise) ning nii elasin ka mina võpatades ja vahepeal kägarasse tõmbudes filmile kaasa. Üksikud lapsed, kes saalis olid, naersid lõpus lausa laginal. Väga äge ja teistmoodi elamus! Teinekordki läheksin mingit tummfilmi niimoodi vaatama, eriti kui veel saaks istuda sellises salongilikumas atmosfääris, kuulata džässi ja lonksata Manhattanit.
Haiku Salutile järgnes Komeediklubi, kus õhtujuhi rollis oli Ben Norris (UK) ning esinejateks inglisepärase kirjapildi järgi Vasiliy Medvedev (RUS) ja The Raymond and Mr Timpkins Revue (UK), kes olid ühtlasi festivali peaesinejad. Ben Norris on viiekümnendates eluaastates koomik, kes tegi väga head crowd worki, ehk rääkis inimestega esireas, küsides neilt, kes kellega koos on, kes keda kepib ja mis tööd üldse tehakse. Ta oskas hästi improviseerida ja ka ta naljad läksid rahvale peale. Kummaline oli ainult see, et ta enda enesekindlus tundus natuke kõikuvat – minu arvates lasi ta just sellepärast peeru- ja seksinaljad käiku. Esineja ütles korduvalt, vähemalt neli-viis korda, et me ei ole piisavalt soojad ja et meie (eestlaste?) ees on ikka väga raske esineda. Ma saan aru, et selline asi tuleb üle huulte ilma mõtlemata, aga mida rohkem publikule meelde tuletada, et nad peavad nautima või peavad naerma, seda ebamugavam hakkab. Minul vähemalt. Ma ütleks, et publik naeris keskmisest eestlasest isegi rohkem, seega tõstis iga selline meeldetuletus mind tekkinud olukorrast välja. Kaasa ei aidanud ka see, et esineja algul küsis, kas tema rääkimistempo ei ole liiga kiire. Tahad eestlast endast välja ajada? Küsi, kas ta saab su inglise keelest aru.
Järgmiseks tuli lavale Vasily Medvedev Venemaalt, kes tegi nalja alla veerand tunni. Võib-olla oligi tema show‘l säärane ülesehitus? Igatahes tundus, et tal kas oli inglise keelega raskusi või jooksis ta laval lihtsalt tupikusse. Minu meelest oli ta enda kohatu olemisega päris koomiline (näiteks kui ta rääkis, kui lahe ta on, sest tal on Apple Watch ja ta ei pea enam ise oma peas kogu aeg samme lugema), aga ühel hetkel ütles ta lihtsalt: “That’s it from me!”, ja jalutas lavalt minema. Tagasi tuli Ben, kes kiitis esinejat taevani, nagu ikka on kombeks. Ma arvan, et endale kodusemas keeles oleks esineja mõjunud palju humoorikamalt.
Peaesinejateks olid tol õhtul The Raymond and Mr Timpkins Revue – juba üle kahekümne aasta tegutsenud duo, keda peetakse koomikute raudvaraks. Leidsin ka tsitaadi The Guardianist, millega nad end promovad: “Rumaluse hullumeelne ja anarhiline triumf stiili üle – sellest ei tohi ilma jääda.” Ma ütleks, et pole hullu, kui ilma jääd. Tegemist oli kahe vanemapoolse härraga, kes olid show üles ehitanud kokku miksitud muusikapalale ja nende sõnade valestikuulmisele, mida nad ilmestasid erinevate siltidega. Väga leidlik ja kiire koreograafia, mitmed vaimukad leiud, kuid minule isiklikult absoluutselt mitte naljakas. Selline jalaga-perse-haa-haa-komöödia. Publik siiski naeris ja aplaus oli kõva. Nende etendust võingi hinnata n-ö professionaalsest (kuigi vahepeal tundus, et ka ajastust tegid nad üle jala) ja unikaalsest küljest, sest sisu jättis mind täiesti külmaks. Igaühele oma.
Ise eelistaksin kaks päeva varem vaatamas käidud Mikael Meema “Puhast poissi”. Meema oli laval enesekindel ja rääkis enda teada-tuntud maheda häälega kvaliteetseid nalju, ja seda emakeeles ja ilma tõmblemata. Eesti huumor on kindla peale tõusuteel.
Fotod: Siim Vahur
