Näitus „Jumalate jälgedes. Jaapani kunstniku Torii Rei maalid”
06.11.15–28.02.16
Kuraatorid: Kersti Koll ja Taimi Paves
Korraldaja: Adamson-Ericu muuseum
Adamson-Ericu muuseumis on nüüdseks juba aastaid korraldatud jaapani kunsti näituseid. Näitus „Jumalate jälgedes. Jaapani kunstniku Torii Rei maalid” pakub põnevaid peegeldusi Jaapanist. Eriti tänuväärne on, et ka seekordne näitus, mis on korraldatud koostöös Jaapani saatkonnaga, on saadetud mitmekülgsest publikuprogrammist.
Kui jõudsin Adamson-Ericu muuseumisse ühel reede pärastlõunal, olin meeldivalt üllatunud toredast saginast. Kui keldris korraldati parasjagu kalligraafia töötubasid, siis saalis toimus näitust tutvustav ekskursioon. Märksõnad, mis kuraatori jutust kõlama jäid, varieerusid jaapani filosoofiast ehituskunstini. Peateemaks oli aga jaapani usundi shintō uskumused ja müüdid.
Näitusel välja pandud ligi kolmkümmend maali on väga eriilmelised. Need erinevad stiili poolest ja seetõttu tekkis korraks küsimus, kas peale Torii Rei on ehk ka teiste autorite töid välja pandud. Kuid nii autorlust näitav tempel maali allosas kui ka kõrvale kirjutatud tekst lükkasid mu kahtlused ümber. Tänu rikkalikule valikule võib öelda, et näitus ei tohiks pettumust valmistada ei jaapani kultuurist kaugele inimesele ega ka pühendunud fännile.
Maalidel on kujutatud peamiselt müütilisi tegelasi või pühamutes läbi viidavaid rituaale. Seisin „Uji silla” ees ja olin lummatud selle maali ilust. See oli üks neist hetkedest, mil pidin taas tõdema, et elamust, mida pakub vahetu kunstikogumus, ei saa kuidagi võrrelda kunstiraamatu silmitsemisega. Need emotsioonid, mis maalides peegelduvad, jõuavad vaatajani ka ilma kultuurilist tausta teadmata. Aga näitusel on võimalus lugeda juurde ka taustaks lugusid, millest maalid räägivad, ja see pakub muidugi omaette lisaväärtust.
Kokkuvõttes sain hea kunstielamuse osaliseks. Tänu sellele, et näituse kuraatorid olid pööranud tähelepanu detailidele, pakkus näitus tervikliku kogemuse. Võib liialdamata väita, et Torii Rei näitusel kujutatud maailmadesse oli haaratud nii kujutlusvõime, nägemis- kui ka kuulmismeel. Taustaks kõlanud flöödi- ja trummihelid lõid hea meeleolu. Pealegi sobis see hästi kokku maalidega, sest sarnast muusikat kostub vahel ka pühamutes. Iga maal oli omamoodi lummav ja tõmbas tähelepanu oma viimistletud stiili ja kaunite värvikombinatsioonidega. Müütide seletused, mis olid maalide kõrval, kutsusid kaasa mõtlema. Näitus jääb mulle aga kõige rohkem meelde selle terviklikkuse tõttu. Tahes-tahtmata olin läinud näitusele sooviga meenutada oma Jaapani reisi. Minu jaoks pakkus näitus riigist peaaegu sama värvika pildi kui see mul mälestustes on.
