Hauakaevajad on „Hamletis“ üsna marginaalsed, kuid mitte tähtsusetud tegelased. Nemad kaevavad Opheliale hauda, arutledes läbi kerge huumorivine ja filosoofia Ophelia enesetapu põhjuste üle. Taoline joon on läbiv ka „Hauakaevajas“. Just hauakaevajate valimine „Hamletist“ on samuti sümboolne.
„Hauakaevajas“ mängitakse lavastuse kontseptsiooniga. Ühest küljest mõjus lavastus proovisaalina – sellest andsid maiku publiku ja lavastajaga suhtlemine ning isiklikud nüansid ja mõtted. Teisalt kandis see ka mitut dokumentaalset elementi. Näitleja Karl Edgar Tammi mõjus ehedalt mitmes aspektis, kehastades kas iseennast, Hauakaevajat või lavastaja hüpiknukku. Proovisaali elemendi kasutamine annab näitlejale kohati suurema vabaduse, samas seab kindlad piirid, et teha vahet reaalsel proovisaalil ja etendusel.
Lavastuse sisu oli suuresti varieeruv. Mängiti erinevate narratiividega, Hamleti mängimise iha kõrval jooksid lood üksindusest, armastusest ja eneseteostusest. Lavastusse oli poogitud mitu intiimset elementi, demonstreerides näitleja kui inimese haavatavust. Teksti mosaiiksus oli huvitav, teisalt kohati laialivalguv. Monoloogid olid kaunid ja nauditavad ning üldiselt oli tekst tabav. Tegemist oli suuresti intertekstuaalse näidendiga, mis ei ole tingimata halb, kuid mõneti tekkis liiga palju hetki, kus seos läks mitme narratiivi vahel kaduma, muutes sisu mingil määral häguseks.
Etenduses ilmnevad erikarakterid, kelle kõik kannab välja Karl Edgar Tammi. Peamine narratiiv on soovunelm mängida Hamletit, seda teatrimaailmas märkimisväärselt tähtsat rolli, olles ise määratud Hauakaevaja rolli. Teatraalsed monoloogid vahelduvad olmelistega, näitleja vahetab kiiresti kardinaalselt erinevaid rolle ja etendamisviise, segades neid näitleja enda isiksusega. Läbi suurte variatsioonidega rollide mõjub näitleja lõpuni ehedalt, puudutades publikut nii lõpumonoloogi kui isiklike pihtimuste kaudu.
Lavastus oli projekteeritud minimalistlike kujundite ja sümbolitega. Kinniliimitud kingad sümboliseerisid stagnatsiooni, lõksus olemise tunnet ja näitleja kui inimese sisemist olukorda. Akvaariumis olev beebinukk võis tuleneda lavastaja interpretatsioonist, mille järgi sümboliseeris see Ophelia sündimata last, samas jäi antud sümbol ebamääraseks. Taolisi sümboolseid elemente oli palju, kuid mitu neist jäi segaseks ega joonestunud välja. Seda ka Mira tegelaskuju puhul – vaheldumisi Ophelia prototüübi etendamine ning teisalt lavakujunduslike elementide täitmine tekitas küsimusi ja jooksis põhinarratiivist mööda.
Paljud lavastuses kasutatud elemendid on Eesti teatrimaastikul juba pikalt olnud, näiteks publiku kaasamine, lahti riietumine ja keha värvimine. Jutuksolev lavastus andis aga nendele, muidu võib-olla klišeedena mõjuvatele elementidele uue jume ja koha. Publiku kaasamine on julge samm, lavastus sõltub suuresti vaatajatest ja nende initsiatiivist. Taoline lähenemine toob välja teatri kordumatuse ja annab etendusele iga kord varieeruva alatooni ning kui publik kaasa läheb, on tulemus üdini huvitav.
„Hauakaevaja“ on mitmetahuline etendus ning manab nullteatrile omanäolise koha Eesti teatrimaastikul. Lavastusest peegeldub teatud toorus, mis on värskendav. Lavastajatöö oli tihedalt põimitud näitlejatöö ja tema isikuga, ometi koorus välja lavastajale omane interpretatsioon ja lavastamismaneer. Kohati oli lavastus sümbolitega üleküllastunud ning intertekstuaalsed omadused jäid häguseks, nende väljatoomiseks oleks vaja tugevamat vundamenti. „Hamlet“ on kõigile tuntud teos, kuid intertekstuaalsuse võlu seisneb äratundmises ning sügavamate detailide või sümbolite kasutamisel on see kerge ära kaduma.
