„MDLSX” on Enrico Casagrande ja Daniela Nicolò lavastus Silvia Calderoni rännakust. Tegemist on autobiograafilise teosega, mis räägib enese avastamisest, kujunemisest ja õitsemisest.
Lavastus oli plahvatuslik ja visuaalselt jahmatav. Saalis oli tohutu energiahulk ning Silvia Calderoni tõmbas publiku hämmastavalt endaga kaasa. Silvia Calderoni mõjus ebamaiselt mitmel tasandil, mängides vaataja emotsioonidega valust siira rõõmuni osavalt ja täpselt. Laulude saatel visuaalmeediale toetudes jutustas Silvia Calderoni oma loo, kuidas temast kujunes see inimene, kes ta praegu on. Tekst põhines suuresti ta enda kogemustel ning oli hästi kokku pandud. Oli ka mitu intertekstuaalset seost ajaloo ja kirjandusega. Muusikavalik oli samuti väga tabav ning täiustas kogu narratiivi.
Silvia Calderonisse oli koondunud mitmekesisus. Iseendana taasetendas ta mitut faasi ning sünteesis erinevaid emotsioone ja nendega seotud etappe. Ta hõlmas sedavõrd paljut, et tekitas vastuolusid ja kontraste. Korraga õitsesid temas ilu ja valu, maskuliinsus ja feminiinsus ning veel paljud seletamatud, kuid teravalt tuntavad faktorid.
Tegemist on väga olulise lavastusega ning on hea meel, et queer-kultuuriruumi avatakse inimestele ka kunstis. Lavastus räägib soo kui sotsiaalse kontseptsiooni leidmisest (kahju, et eesti keeles ei ole eraldi vasteid sõnadale „gender” ja „sex”). Sotsiaalne kontseptsioon ei tohiks inimest piiritleda. Silvia Calderoni murdis sõnaraamatus defineeritud soo piiridest välja – inimlikkuseni. Etendusest kasvas välja vabadus – kujutan ette, et vaid vaba inimene suudab sellist kunsti luua. Samas ei keskendunud lavastus ainult queer-temaatikale, vaid ka kõiki ühendavatele, inimolemusele omastele probleemidele.
Kõik emotsioonid põrkusid päris lõpus, kui Silvia Calderoni aplausi saatel The Smithsi kuulata lasi, ise täies ehtsuses publiku ees seistes. Tekkisid külmavärinad, pisarad ja kirjeldamatu emotsioon. Tegemist oli võimsa ja sügava kogemusega. Silvia Calderoni särk „My girlfriend is a marxist” oli samuti üliäge!
