13. märtsil käisin Sõltumatu Tantsu Laval vaatamas Sveta Grigorjeva, Lill Volmeri, Billeneeve ja Florian Wahli mängitud „Rebel Body OrchestraT“. Mäss? Kehad? Orkester? Kõik koos ja kõik lahus – nii, nagu see on kohane publikule, kes tuleb vaatama etendust, kus tuleb mõelda ja jõuda omaenda lahendusteni.

Mässame? Kes? Kuidas? Sveta Grigorjeva 2012. aasta etendus „Sõp Rus Est“ tõmbas mu seljanärvid turri. Tol hetkel oli 2007. aasta pronkssõduri mässust möödas kõigest viis aastat. Kas venelaste ja eestlaste sõprus oli siis võimalik? Ja kas eestlane, kes sõbrustab venelasega, on mässaja? Või naine, kes sõbrustab mehega, on mässaja? Või kas hetero, kes sallib homoseksuaale, on mässaja? Või vastupidi, kes ei talu homosid, kes ei talu venelasi, kes ei talu mehi, naisi? Need, kes kannaksid hoolt selle eest, et eestlane (justnimelt!) hümni lauldes korralikult käituks – kas nemad on mässajad? Või on kogu see kamp, kellest kirjutan, lihtsalt ühed parajad veidrikud, keda võib vaadata mõnest ameerikalikust naljaseriaalist ja siis noogutada ja mõelda, et jah…?

Robert Kitt on kirjeldanud meie ühiskonda essees „Ise olemise ilu“ järgmise lausega: „Peamine vahe ajaloolise hõimuühiskonnaga seisneb selles, et meie käitumist ei määra enam mitte tavad ja tabud, vaid Facebooki sõprade postitused ja väljamõeldud uudised.“

Kuidas sellises maailmas üldse mässata? Kõik võib lõppeda sellega, et enam ei ole inimesi, kellega suhelda, kui ühel hetkel otsustame näiteks, et jah, meile ei meeldi homod ja suhtleme aktiivselt liberaalsete inimestega või vastupidi – meile meeldiks sallida erinevusi ja suurem osa meie sõpradest on konservatiivid. Põnev on see igal juhul. Ja endiselt iroonilisevõitu. Kas sellises maailmas saab millegi vastu päriselt mässata, muutumata arhailiseks? Tagurlikuks? Loosunglikuks? Propagandistlikuks?

Sveta Grigorjeva on minusse talletunud kõikvõimalikes vormides – luules, laval – mässava inimesena. Nüüd aga, kui aasta on 2018 ja suurem osa inimestest ei mässa, pigem seisavad õiguste eest, mis neile tegelikult on antud, tundub ainuke asi, mis võiks mässata, tõepoolest inimkeha. Aga Sveta uurib mässu läbi inimkeha, inimese, inimeste.

Aga etendusest! Algus on aeglane, nagu performantsiga segatud etendustes ikka. Kombatakse publikut. Sveta ütleb, et ta ei pretendeeri etendusega tõele. Ainus, mida ta rõhutab, on see, et kui ta ütleb, et pead maha, siis tulebki need maha panna. Alguses ei saa me sellest mõttest aru. Liikumine ja toimimine on aeglane.

Vaikusest sünnib Lill Volmeri kehastatud kujutlus esimesest legendaarsest vabaduse, vendluse ja võrdsuse eest seisjast. Kõik on seda pilti – Eugéne Delacroix’ „Vabadus viib rahva barrikaadidele“ – näinud ja toda Vabadust Lill Volmer oma palja rinna ja jooksuga ümber ümmarguse lavakõrgendiku kehastabki. Ta on prantslaste jumalanna, kaasaegsete mässude ema. Keegi, kelle virtuoossus paneb meid siiani demokraatlikele väärtustele uhkusega mõtlema. Humanismile tekib pühapaiste, kui toda maali või toda palja rinnaga noort naist, Lill Volmerit, kaeme. Vabaduse taju panebki muide mässama, enda eest seisma.

Orkester? See peaks liikumist rütmistama, sellele õige kuju andma, seda oma hääle ja edasi-tagasi nõudmistega käima lükkama. Ja seda helikujundaja Alvin Raadi tõukaja teebki.

Helikujundaja paneb lava liikuma nii, nagu parasjagu on tema algorütmile kohane. See ongi piiritletud vabadus ja sündmuskäikude võimalik olemine laval ja meie peades. See ongi barrikaadidele viija. See, kuidas Florian Wahl tehakse suitsulilleks või Sveta tätoveerib end markeri ja loosungliku lausega või Billeneeve juustest ja metal-muusikast saab ühes blokis hõimu märk. Kõik kannavad noid parukaid, mis viitavad ühisele olemisele, võib-olla ka üheks olemisele. Lill Volmer ja Jürgen Rooste lubavad, et Punamütsikese muinasjutt on lahti võetud ja kokku pandud Kuku raadio tarbeks, kui nad etendusest räägivad. Too kokkupanemine sõltub algorütmist, mis on neljale tantsijale ette mängitud.

Ei või kunagi teada, millise blokiga algab meie etendus täna või homme või ülehomme. See ongi mäss selle vastu, mis justkui peaks olema. Endiselt aga elame maailmas, kus mitte midagi ei pea, kus ei ole tabusid ega tavasid, vaid hõimud, kuhu me kas kuulume või mitte. Elame maailmas, kus tegelikult võib loo lahti võtta ja tagasi kokku panna nii, nagu ühele või teisele hõimule kohane, nii, nagu meie sõpruskond seda vaimukaks, huvitavaks või põnevaks peab.

Niisamuti võib sõpruskond arvata ka svetalikult: „Pead maha! Pead maha!“

Lause, mille lõikavus viib ikka tollesse 18. sajandi lõpukümnendisse, Marie Antoinette’i juurde, giljontiini manu, milleks on antud juhul saanud poksikott või saksakeelseks lauldud Frank Sinatra tunnuslugu „My Way“. See hirmus hetk, kui korraga, keset toda Florian Wahli üürgamist mikrofoni, tuleb see „Pead maha!“ tunne, kui keegi leiabki lõpuks oma tee. Ja see tee võib rikkuda kõik need teised teed, need Marie Antoinette’i või Louis XVI teed. Mäss ongi hirmuäratav. Mäss teebki haiget, alati ei vii see inimesi edasi. Mõnikord isegi tapab.

Aga jah. Kõik sõltub muidugi sellest, millisest blokist etenduse vaatamist alustada. Mina näen humanismi lätteid, keegi teine näeb ehk poksikotti, kolmas guugeldavaid noori laval – kõik ikka sõltuvalt sellest, millisesse hõimu keegi parasjagu kuulub. Igatahes põnev!

Foto autor Jekaterina Abramova