Tänapäeva maailm on ülimalt segmenteeritud. Spetsiifiliste erialade teke on loomulik protsess, mis algas juba renessansiajal, mil kogu maailma teadmised said haarata ning esimestesse entsüklopeediatesse kirja panna mitu väga andekat inimest. Paar sajandit hiljem ei mahu aga kogu maailma tarkus enam ühe inimese pähe või paari raamatusse. Aja jooksul on erinevad valdkonnad muutunud aina spetsiifilisemaks, paratamatult üksteisest distantseerudes. Seda on näha kõikjal maailmas, teadusasutustes ja ettevõtetes.
Kuigi tendents on pöördumatu, on sellele ka vastumürk. Tänapäeva maailm pole ainult segmenteeritum ning segasem kui kunagi varem, ta on ka keerulisem, teistmoodi väljakutsete ja probleemidega, mis ei kuulu ühegi individuaalse eriala pädevusse. Milline eriala suudab näiteks üksi lahendada ülemaailmse kliimasoojenemise probleemi või vaesuse vastu võidelda? Ei ole organisatsiooni ega asutust, mis suudaks sellega üksi tegeleda. Ainuke viis neile probleemidele läheneda on koostöö, et üheskoos midagi parandada või hoopis uut luua.
Sama lugu on ka ruumilise keskkonnaga – see on ka üks mitmetahulistest väljakutsetest, millest ei saa küll teha sama dramaatilist filmi kui paarist ülalmainitust teemast, kuid samas on ta ka palju lähedasem, sest on kohe praegu siinsamas kõigi me ümber.
Kuidas see valmis saab ning kes on süüdi, kui tulemus on läbikukkumine? Kas see on arhitekt, kes soovib kunsti teha ja muu teda ei huvita? Või hoopis insener, kes projekteerib ainult raudbetoonist, sest seda oskab ta kinnisilmi arvutada? Või arendaja, kelle ainus eesmärk on raha teenida? Arvan, et kui meie ruumiline keskkond läbi kukub, oleme selles süüdi kõik ühepalju just seepärast, et ei oska teha koostööd sellisel kujul, kus töötame ühe eesmärgi nimel üksteisega koos, mitte üksteisele vastu.
Võib küll vastu väita, et kogu see koostööparadigma on soovmõtlemine ning alati leidub keegi, kes selle asemel, et ausalt koos mängida, kaaperdab süsteemi ning lüpsab selle üksinda tühjaks. Olen nõus – ega sest lõplikult kunagi lahti ei saa, kuid seletatagu mulle siis viimase Arvamusfestivali edu, mis tõi kahe päeva jooksul kokku üle 10 000 inimese. Ühiskonnaülene ja isetekkeline programm pakkus teemasid seinast seina ja üllatas rekordarvu, 224 erineva ja inspireeriva aruteluga. Järelikult on meis kõigis tahe teada saada teiste vaatenurki, osaleda dialoogis ja anda oma panus kogukonna arengusse. Tõenäoliselt usume ikka veel dialoogi ja koostöö väärtusesse.
See toob meid ka käesoleva aasta arhitektuuribiennaali sümpoosioni juurde, mis on oma olemuselt valdkondadeülene. Meelega ei korralda me selle aasta sümpoosioni ainult arhitektidele, vaid ootame sinna ka insenere, teadlasi, arendajaid, omavalitsuse esindajaid. Kutsudes teisi, ei ürita meie, arhitektid, end teiste silmis kehtestada, näidates kui ägedad oleme (kuid kindlasti on tore, kui ürituse lõppedes nii arvatakse). Me ei ürita teha ka tehnoloogiateemalist täienduskursust „mahajäänud“ arhitektidele. Ruumilist keskkonda loome kõik koos: arhitektid, ehitajad, tellijad ning kasutajad. See, kuidas keskkond toimib, on meie ühine huvi ning ka ühine vastutus. Seepärast soovimegi alustada dialoogi ruumilise keskkonna tuleviku teemadel kõigi osapooltega, kes selle loomises kaasa löövad, kasutades tehnoloogiat kui prismat, mille kaudu saab vaadelda ühiskonna arengu ning ruumilise keskkonna omavahelist suhet.
Lõpetuseks tahaks öelda, et vaatamata sellele, et Eestis on kahjuks välja kujunenud suhtumine arhitektuuri kui eksklusiivsesse erialasse, mille esindajad on pigem ebakompetentsed kunstnikud kui erialaspetsialistid, arvan et sõnu „arhitektuur“ ja „arhitekt“ pole nii paljud teised valdkonnad niisama laenanud. Sõna „arhitekt“ tööotsinguportaali sisestades näeb, et suur hulk tööpakkumisi on hoopis nendele „arhitektidele“, kes toimetavad infotehnoloogia valdkonnas; asja „arhitektuur“ on selle asja ülesehitus ja toimivus, mitte välispinna värv. Seega tahan redefineerida arhitektuuri: arhitektuur ei ole kunst, vaid (uute) toimivate süsteemide loomine läbi loovuse.
Sellest uuest definitsioonist lähtudes loodan sümpoosioni kuraatorina, et tänavune arhitektuuribiennaal näitab „arhitektuuri“ uusi vorme ja koostöövõimalusi. Kõik on oodatud neid vorme ja võimalusi avastama Kultuurikatlasse 10. ja 11. septembril!
Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) sümpoosioni kuraator, arhitekt Ivan Sergejev
