„Kuuvalgus” jälgib ühe ebakindla ja haavatava poisi lugu erinevatel eluperioodidel. Tegevus toimub karmis, pahedest ja kuritegevusest läbiimbunud Miamis, kuid südamlikkust ihkavatel inimestel ei tasu siiski pead norgu lasta ega kinno minemata jätta, sest film keskendub rohkem inimsuhetele ja sellele, kuidas selles suhterägastikus iseendaks saada ja/või jääda.
Filmi esimesed kaks osa Chironi lapse- ja teismelisepõlvest mõjuvad mõnevõrra elutult ja jäävad pisut tühjana vastu kumisema. Lõppvaatuseni jõudmiseks vajalikud episoodid kantakse ette masinlikult, püüdlikult erinevaid stseene etendades. Chironi ümbritsevaid inimesi-tegelasi on väga üheülbaliselt kujutatud, igaüks esindab ainult ühte iseloomujoont ja on selles kadestamisväärselt järjepidev. Näiteks koolikiusajad on kogu aeg üdini pahad ja kiuslikud, neile ei anta ruumi ühekski muuks omaduseks ega toiminguks. Ainus huvitav ja mitmetahuline roll on siin narkodiiler Juanil, kes tasapisi Chironi oma hoole alla võtab ning talle elutarkusi jagab. Ali sai selle eeskujuliku rollisoorituse eest ka parima meeskõrvalosa Oscari ja selles valguses võib vist öelda, et mitte päris ilmaasjata.
Kohati hakkab seda pahade karakterite aabitsa järgi kokku pandud tegelastega näitemängu jälgides natuke igav, kuid värskendust pakuvad vahepealsed unenäolise kvaliteediga poeetilised kaadrid, millest võib ju suure tahtmise korral välja lugeda vihjeid sellele, kuidas elus ebamugavasse ja sobimatusse rolli sattununa liigubki inimene ringi puiselt ja justkui unenäos. Midagi ebavajalikku otseselt küll ei näidata, kuid raske on kaasa elada, leida kontakti, sest tegelased on nagu automaadid või masinaosad, mis paigutuvad ideaalselt skeemi ja täidavad oma funktsiooni tujutu sirgjoonelisusega.
Nende püüdlike stseenide ja kõrvalekaldumatute funktsioonitäitmiste eesmärk hakkab selguma alles kolmandas osas, milles Chironist on sirgunud tänavatel kruiisiv väliselt kare, kuid sisimas endiselt haavatav ja nõrguke narkodiiler. Ometigi hakkab miski toimima ja hinge minema ning saab näha, kuhu kogu see tehistegelaste taktikepi all kulgenud elulugu välja viinud on. Põneval kombel mõjub Chiron kõige ehedama, tõsiseltvõetavama ning, tänu jumalale, lõpuks ometi ka huvitavamana just kolmandas osas, kus ta võtab kätte ja hakkab ise parajat näitemängu tegema, olles välispidisel vaatlusel endast kujundanud inimese, kes ta tegelikult justkui ei ole, ehtides end kullast hambakroonide ja ägeda autoga. Kui esimese kahe osa paratamatu olmelise alistumise kujutamine mõjus omajagu näitemänguliselt ja punnitatult, siis kolmanda osa võltsi eputrilla rüü tundub märksa siiram ja paeluvam, sest see ei ole enam küsimus hingelise tasakaalu ega omaenda mina leidmisest, vaid kõigest kest, milles on juba võimalik mitmes suunas edasi astuda.
