Etendus “Leegionärid” (Tiit Aleksejev).
Lavastaja: Madis Kalmet.
Kunstnik: Mats Õun.
Esietendus 6. aprillil 2013 Rakvere Teatris.
Tiit Aleksejevi näidend „Leegionärid“ on lugu Porkuni lahingus septembris aastal 1944 hukkunud Eesti sõduritest, luhtunud unistustest, liialt vara lõppenud eluteedest – Eesti, sõja ja sõjajärgse elu lugu. Rakvere Teatri väikese saali lavale on loodud kuumaastik, porikamaraid täis, tahmane ja viljatu massihaud. Loo alguses saame teada, et aastaid hiljem on sealsele tühermaale kerkimas juba eramajad. Näeme kolme Saksa leegionäri sõja ja elusaatuse üle kordamööda sõna võtmas ning möödaminevat Suurt-Einarit tähelepanelikult kuulatamas. Tema ja Maia Karu jutustuste läbi saame osaks kahte tegelast ühendavast murest – pereliikmed, kes ilma surmateateta juba venda ja poega enda jaoks hauda ei sängita.
Esimest Saksa leegionäri kehastab Rakvere Teatri näitleja ja välissuhete korraldaja Erni Kask. Tegemist on küünilise nihilistist teoloogiatudengiga. Ta on terav ja tema vihane üleolek peegeldub nii kehakeeles, näoilmetes kui ka hääletoonis. Erni Kase manan silme ette kui ühe erakordselt humoorika ja väljendusrikka näitleja. Tema tummisus ja kalgi karakteri meisterlik loome „Leegionärides“ avardavad seda mälupilti oluliselt. Teist leegionäri kehastab Erni Kase TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia aegne kursusekaaslane Margus Grosnõi. Arvustust kirjutades ei suuda ma meenutada ühtegi tema tekstilõiku, ainult kaks püssipauku, saksa- ja venekeelsed lühikesed dialoogid. Kuidas see võimalik on? Ameerika kirjanik Maya Angelou on öelnud, et inimesed unustavad, mida neile öeldakse või tehakse, aga mitte kunagi seda, kuidas nad ennast tundma pannakse. Margus Grosnõi teine leegionär sisendas minusse usku. Usku, et kõik on millekski määratud ja et ka piinarikkas pimeduses leidub ometigi midagi. Tema pilk polnud niisama tuhmunud, ta oli teistest helgem kangelane.
Alles VII stseenis saan päriselt aimu kolmandast leegionärist, keda kehastab hetkel vabakutselisena tegutsev, EMTA lavakunstikooli lõpetanud Mihkel Kabel. Tegemist on vaiksemapoolse sõduriga, kes hoiab omaette, on aeglane ja kohati lausa taotluslikult koomiline. See, mis esmapilgul paistab koomiline, muutub esimeses pikemas monoloogis troostituks raskemeelsuseks. Samuti näib Kabel oma esimeste nappide dialoogide ajal olevat eemal, justkui oma mõtetes, aga siin ärkab tema karakter ellu. Ta vaatab ainiti publiku poole, silmis hõõgumas igatsuse helk, lootusetus ja jõuetus hetkeolukorda muuta. Jutustused lapsepõlvest, isast ja kingituseks saadud saksakeelsest arhitektuuriraamatust on meeldejäävad. Samamoodi tugev on Terje Pennie Maia Karuna kui hoolitsev ema ja hea, salliv naine oma mehele. Ema, kelle kirjeldus tema esimesest ja viimasest röögatusest mehe peale ning peidetud hingekarje panevad publiku nendeks kaduvateks hetkedeks täielikult tarduma.
Seevastu Suur-Einar, keda kehastab aukartust äratavalt staažikas Rakvere Teatri näitleja Tarvo Sõmer, võttis kõik tuurid maha. Eriti ühe stseeniga tahaksin kangesti midagi ette võtta. On kuidagi ebaloomulik, kuidas leegionärid Suure-Einari ümber kogunevad, kui too esimest korda nende jalge ette maha istub, ja teda seal üksipulgi silmitsevad. Need kolm rusutud hinge meenutavad mulle sellel hetkel kangesti muumilugudest pärit Hatifnatte ja hoidun näidendi tõsise sisu tõttu häälekatest turtsatustest. Suur-Einar toob tervikusse sisse apaatse, rahutu ja räsitud sõjajärgse elu. Oma kaasaega esindab ta veenvalt, aga tema otsa ja ääreta monolooge on peaaegu võimatu süvenenult kuulata.
Esimese vaatuse lõpus toob massihaua kohale lepitust suur ja üllas kuu. Porkuni ja Narva ei ole Rakverest kaugel. Mõningad etenduses kõlanud kirjeldused toovad need kohad vaatajale õige lähedale. Kõrvu jääb kõlama kolmanda leegionäri lause, et linnad võivad surra nagu inimesedki. Meenub, et tänane Narva võinuks olla hoopis teistsugune – arhitektuuri suurteos, ajalooline vaatamisväärsus, mida saab veel Narva raekoja hoones mudeldatud kujul näha. Vaheajajutud hõlmavad pealinna kolinud lapselaste käekäiku, koogimuljeid ja lugusid argitoimetustest. Üks naine pajatab kaaslastele oma kohtumistest võõrsõduritega, aga see on kõik.
Küll mitte nende laval olnud meeste jaoks, aga elu läheb edasi. Ka minu elu läheb edasi. Ma ei jää, sest ei mõista, milleks need monoloogid, milleks see kuumaastik, miks just siin ja praegu. Lavastus koosneb vähesest liikumisest ja pikkadest traktaatidest, millel olen meelevaldselt oma tähelepanu hoidnud. Ausamast ausama arvustuse eesmärgil lahkun. See on pika dilemma tulemus eirata ühiskondlikku normi, kodanlikku kodanikku endas, kes oleks puhtalt austusest teatrikunsti ja ajaloo vastu etenduse vagusi lõpuni vaadanud. Teatrilaval aga pole seda aspekti, mis laseb mul unustada, et seal viibin, haarab tegevustesse ja tundmustesse – ihu ja karvadega sellesse teosesse. Tahan näidendit lugeda, et mõista, mis jäi puudu.
Öeldakse, et ajalugu peab mäletama, et seeläbi oskaksime tänast päeva väärtustada. Olen nõus ja arvan, et 21. sajandil üha enam üheks suureks massiks sulanduvas maailmas peabki teadma ja rääkima just OMA lugu. Nõnda teame, tahame ja oskame just siin kanda kinnitada. Loen paelunumalt näidendit, kui suutsin, oskasin ja tahtsin lavastusele kaasa elada. Pingutatud lavalise liikumise jälgimise asemel kulgen võinoana läbi teksti. See on kaasahaarav jutustus, mis laval avas ennast osaliselt ja justkui sunnitult.
Suur-Einar: „Ja noorem poiss on mulle öelnud: ära otsi seda valu. Ära kisu teda üles. Surnud tuleb vabaks lasta, võib-olla nad seda meilt ootavadki. Võib-olla siis sa leiad, mida sa nii väga otsid. (Trotslikult.) Aga kust tema seda teab, mida mina otsin! … Ma ei tea seda isegi! (Paus. Resigneerunult.) Aga võib-olla teab ka, tema on jumalamees, mitte mina… Mina olen ainult maaparandaja. (Seisab mõnda aega.) Valgus kustub.“ (Aleksejev, 2010, lk 49)
„Leegionäride“ lõpplahendus seob kõik tegelased ja räägitud lood – ajalugu viib sõjas luhtunud unistused ellu ja ka sõjajärgse põlvkonna endaga kaasa.
Suur-Einar: „Ma saan aru, et ajaloolastele meeldib vanades asjades tuhnida (…). Aga miks see sõda minul elada ei lase?… Miks mina kogu aeg selle peale mõtlema pean… Esimene põlvkond, kes ei ole sõda oma ihusilmaga näinud, see ei peaks mulle ju midagi tähendama… aga tähendab… millegipärast. Ja mine võta siis kinni, et mis see on või ei ole. See on nagu mingi haigus, mis on kunagi jäänud välja ravimata ja mis elu lõpul välja lööb.“ (Aleksejev, 2010, lk 47)
Kasutatud kirjandus
Aleksejev, Tiit. (2010) „Leegionärid“. Tallinn: Loomingu raamatukogu.
