Kontsert “Muusika aedades”
Patrick Scheyder (klaver, Prantsusmaa).
Näitlejad: Marie-Christine Barrault, Monique Scheyder, (Prantsusmaa).
Kavas: Chopini, Liszti, Schuberti, Schumanni teosed ning Hugo, Baudelaire’i, Ronsard’, Sandi, Charpentrea ja Goethe tekstid.
Korraldajad: Prantsuse Instituut ja Eesti Kontsert.
Keset kargeks kippuvat novembrikuud on raske ette kujutada muusikat aedades: tärkavaid värvilisi lilli, hoolitsetud aiapeenraid, putukate saginat ja kogu seda eredat rohelust, mis kevadeti maad võtab. Keset novembrit on päevad juba lühikesed, kaubanduskeskused jõulutavaari täis ja inimesed soojalt-soojalt riides. Aedu justkui poleks enam kuni lume tuleku ja rookimisrutiinini olemas. Need eksisteerivad kuskil elu tagaplaanil. Siiski on üks, mis asub üsnagi nähtaval kohal keset südalinna – Rahvusooper Estonia Talveaed. Otse pealinnamelust, keset kõledaks muutunud hilisügist astun sellest aiaväravast sisse.
Abikaasade Monique Scheyderi ja Patrick Scheyderi loodud kontserdisari „Muusika aedades“ ühendab uudsel moel muusika, kirjanduse ja looduse. Prantsuse pianist Patrick Scheyder esitab lisaks omaloomingule klassikute nagu Schubert, Chopin, Bach ja Mozart heliloomingut. Ta ei tee seda standardsel moel, vaid erilise nõtkuse ja vaba interpretatsiooniga. Kaunile muusikale saateks loevad näitlejannad Marie-Christine Barrault ning Monique Scheyder tuntud kirjanike nagu Hugo’, Baudelaire’i, Sandi jt tekste. Võib-olla on isegi vähe öeldud „saateks“, nagu kavalehel kirjas on, sest see kontsert on alles koos nende tekstilõikudega tervikteos. Ma ilmselt ei eksi, kui ütlen, et tekstilõigud on hoolega valitud. Ei oleks üht ilma teiseta, vähemasti nii mõjuvalt. Näitlejannade iga algav sõna sulandub klaveripala lõppevaisse nootidesse ja vastupidi. Suudan kavalehelt eestikeelset tõlget jälgides prantsuskeelsete tekstidega keelt valdamata sammu pidada, see on madamite teene. Lisaks on Scheyderi enda kahe improvisatsiooni ajal temaga koos musitseerimas ka kaks EMTA tudengit, mis rikastab lavapilti veelgi. Õnneks ei lõhu see kuidagi juba rohkem kui 40 Euroopa linnas esitusele tulnud tervikut, vaid muudab värvikirevamaks – lopsakamaks muusikaaiaks.
Estonia Talveaed on selliseks kodusest looduslähedusest kõnelevaks kontserdiks nutikas valik, kuigi näiteks botaanikaaias tunneksin ennast ilmselt kordades mugavamaltki põhjusel, et Estonia Talveaias on taimi pigem vähe ega näi olevat nende võimuses luua üpriski kõledast kivipõrandaga saalist midagi sarnast kujutlusega lokkavast, kaunist loodusest ja elust selle vahetus läheduses, mille kontsertkava loob.
Teadmatus, mis mind kontserdil „Muusika aedades“ ees ootab, ajendas osa võtma päev varem Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimunud Scheyderi improvisatsioonitöötoast. Töötoa peamises arutelus improvisatsiooni olemuse üle tulid klassikalise muusika kontekstis ilmsiks kaks erinevat improvisatsioonimõiste käsitlust. Kohapeal viibinud EMTA õppejõud ja tudengid mõistsid improvisatsatoorse muusika all teatud vahendite kogumit, mis võimaldab muusikat esitada. Improvisatsioon, nagu Scheyder seda esitas, oli osalejate jaoks hoopis suuresti suurmeistrite heliloomingu melismiderohke interpretatsioon. „Ornamentalism not improvisation,“ öeldi saalist. Scheyder aga räägib improvisatsioonist kui põlvest põlve edasikanduvast heli kuulamaõppimisest ja vabadusetajust, improvisatsioonist kui maailma mõistmise viisist, mille keskmes on heli. „Improvisation is mental attitude,“ olid tema sõnad. Scheyder rääkis ka 20. sajandi suurte heliloojate nagu Chopini ja Debussy’ omaloomingu ettekannetest ja nentis, et heliloojad lubavad endale oma teoste esitamise puhul palju rohkem vabadust, kui teised pianistid seda hiljem teostele võimaldavad.
Omal käel ei oleks ma Patrick Scheyderi improvisatsioonilisele klaverikontserdile sellel novembrikuu reede õhtul teed leidnud, sest juba puhtalt pealkiri „Muusika aedades“ („Musiques aux Jardins“) ei pääse Tallinna tihedas kultuurikonkurentsis nädalavahetuse hakul kuidagi löögile. Ühest küljest on selline küllasus rõõm, teisalt näitab aga, kui määrava tähtsusega võib üks pisike sõnaderida olla. Olen tänulik, sest just see kontsert sellel ajahetkel muutis midagi minu maailmas ilusamaks, pisut helgemaks. Jutuksoleval kontserdil on väga eriline koht kogu minu külastatud kontsertide nimistus. Miks? Harmoonia. Ilu. Võlu. Terviklikkus. Vabadus ja puhas esteetika. Ei ühtegi kihti sügavaid ja tumedaid inimhinge allhoovusi, vastandumisi, valu või midagi veel kibedamat tänases õhtus. Vahel küsitakse, milleks kultuur ja kunstid? Näete nüüd! Muuga ei tahakski tegeleda, kui ei peaks… Ja ka nende allhoovustega võib tegelda, vahel suisa peab. Samas teadvustan endale, et olen veel pikalt puhtalt emotsioonide kütkes ega mõtle kontserdi lõppedes kuigi ratsionaalselt. Kas see teeb kellelegi liiga? Vaevalt! Nii et las tulla kõik õidepuhkenud eluhetked, olen teie päralt! Astun taas novembrisse, tänavaile ja raagus maanteeäärsetele alleedele. Kõnnin, kõrvaklapid peas, talve poole ja meenutan üht looduslähedast kevadõhtut oma hilissügises.
