Möödunud on mitmed tublid suvised nädalad, teatrid on oma hooaegu kokku tõmbamas ja suveetendustele üle minemas. Siiski on veel võimalik jagada viimaseid mõtteid teatrihooaja lõpuperioodist. Kirjeldan mai- ja juunikuu meeldejäävamaid muljeid – fookuses on NUKU teatri korraldatud festival NUQ Treff ning Rahvusooperis Estonia esietendunud “West Side Story”.

Need kaks teatrisündmust on omavahel väga erinevad, seda nii sihtgruppide kui ka isesuguse vormi ja soovitava kõlapinna poolest. Ühenduv lüli peitub aga taotluses tuua Eesti teatrimaastikule välismaist impulssi. Rahvusooper Estonia teeb seda maailmakuulsa ja enim mängitud muusikali lavale toomisega, kuid kasutab sealjuures eestikeelset libretot. Tänu NUQ Treffile etendusid meie lavadel aga välismaised lavastused ning Tallinna väisasid mitmed rahvusvahelised trupid.

NUQ Treff on üle-aastane festival, mis tõi sel korral kokku korraliku arvu publikut – üle 4000 vaataja. Tihe ja mitmekülgne programm pakkus rikkaid elamusi ning astus kõnekasse kontakti kodumaise teatrivälja ja loominguga. Festivalil etendunud tükid kasutasid visuaalteatrile omaseid võtteid, et tuua publikuni päevakajalised ja praegust ühiskondlikku olukorda survestavad murekohad. Festival tõstatas kultuuriväljal mõtteid ja vajalikke küsimusi. Põletavamalt võib välja tuua visuaal-, objekti- ja füüsilise teatri vähesuse Eesti teatrimaastikul. On näha eksperimenteerimist ja vormimängu, kuid põhivoolust jääb see siiski kõrvale. Ilmekaks näiteks on lavakunstikooli tudengite ja Renate Keerdi koostöös etendunud “Valgete vete sina”, mis toetus füüsilisele teatrile, kuid mille publikuarv jäi kesiseks. NUQ Treffi programmis oli Iisraeli trupi WCS tükk “Kõige mustem stsenaarium: 23 mõtet konflikti teemal”, mis mõjub stiililt renatekeerdilikult. Need etendused mängiti Von Krahli teatris aga põhimõtteliselt täismajale. Mis tingib vaatajaarvude erinevuse? Eesti teatripublik hoiab Renate Keerdi loomingut hinnas, kuid ei anna tema katsetustele piisavalt toetust. Võimaliku põhjusena näen visuaalteatri ühtse katuse puudumist, mis tegeleks aktiivse teavitamise ja võimaliku publiku otsimisega. Probleemi lahendamisele ei aita kaasa ka kultuuriministeeriumi hiljutine otsus jätta ära konkurss leidmaks uus kasutus NO99 endistele ruumidele aadressil Sakala 3. Teadupärast jõudsid lõppvooru füüsilist ja avangardset teatrit esindavad ideed ja kontseptsioonid.

Eesti teatripublik hoiab Renate Keerdi loomingut hinnas, kuid ei anna tema katsetustele piisavalt toetust. Võimaliku põhjusena näen visuaalteatri ühtse katuse puudumist, mis tegeleks aktiivse teavitamise ja võimaliku publiku otsimisega.

Teisalt tõstatas festival teema nukuteatrist kui tänapäevasest teatrivormist üldiselt. Kas praegusel ajal teatrikultuuri vaadeldes on paslik mõelda, et nukuteater on siiani vorm, mille põhiliseks sihtgrupiks on lapsed ja noored? Või on nuku- ja visuaalteatril hoopis suurem ampluaa? Et niiviisi positsioneerida, tuleks esmalt heita pilk sellele, mis on üldse visuaalteater. Mida kujutab endast selline kunstiline lähenemine, mille ümber on NUKU teater pidanud vajalikuks luua iseseisev festival? Kavaraamatus kirjeldavad nad visuaalteatrit kui katusmõistet, mille alla mahuvad nuku-, objekti- ja füüsiline teater.¹ Festivali programmist leidis lastele suunatud traditsioonilisest erinevat nukuteatri vormi, seda näiteks lavastuse “Fööni pärastlõuna” ülesehitusest, mille autoriks on Prantsuse trupp Non Nova. Programmi järgi oli etendus suunatud vaatajatele alates viiendast eluaastat, mis pidas ka paika, aga laiem ideestik keerles väga leidlikult keskkonnaprobleemide ja plastiku kasutamise ümber. Selles tükis nägi ilu kaudu esitletud kannatust ja muret, mis väljendus selgelt ja kaunilt. Täiskasvanud publik sai mõtteainet ning noorem vaataja võimaluse esitada olulisi küsimusi. “Fööni pärastlõuna” põimis endas keskkonnapoliitika aktuaalsed punktid, mis läbi välise ilu ja mängulisuse visualiseeris kilekottide kasutamisest tingitud probleeme.

Kas praegusel ajal teatrikultuuri vaadeldes on paslik mõelda, et nukuteater on siiani vorm, mille põhiliseks sihtgrupiks on lapsed ja noored? Või on nuku- ja visuaalteatril hoopis suurem ampluaa?

Lülitades end ümber Rahvusooper Estoniasse, siis esmapilgul ei pruugi “West Side Story” lavale toomine tunduda millegi erilisena, kuna suvetükkide näol on Estonia seda ju ennegi teinud, et rõhub kava koostamisel menukatele ja tuntud tükkidele. Viimati oli populaarseks suvelavastuseks “Viiuldaja katusel”, mis kohaliku teatrimaastiku koorekihi kaasalöömise tõttu sai publiku mõnusalt saali. Sel aastal teeb sedasama “West Side Story”, aga jääb mulje, et veelgi edukamalt. Lavateose eestikeelne versioon ja tõlge toimivad üllatavalt hästi, mõneti ainult pisut kunstlikena. Trupi puhul peab kindlasti välja tooma Harry Heldur Põlda osatäitmise, kes veab etendust hämmastavalt hästi. Põlda üllatuslik ja nauditav hääleulatus teeb etenduse jälgimise ja sellega kaasas olemise omaette teekonnaks. Lisaks tooks välja Kaarel Targo rollilahenduse, mis oma füüsilise suutlikkusega lisab juurde New Yorgi 1950. aastate atmosfääri. Rahvusooperi “West Side Storyl” on vaatajale pakkuda mitmeid sõnumeid, kuid esmalt tuleb aimata, miks on lavastaja Georg Malvius kasutanud mõningaid veidraid valikuid. Kõige nähtavam ja küsitavam on vahe esimese ja teise vaatuse vahel – nimelt on esimene vaatus paigutatud eelmise sajandi keskpaiga New Yorki, teine vaatus jätab aga alles vaid mõned üksikud detailid, kuid on suures osas toodud tänapäeva, mis väljendub juba nutiseadmete kasutamises rekvisiitidena. See lavastuslik võte on muutunud juba tänapäevaste tehnoloogiliste võimaluste ekspluateerimiseks. Teadmata lavastaja taotlust, mõjub esimese ja teise vaatus ajaline nihestus kummastavalt, kuid mille korvab hea näitlejatöö. Teise vaatuse tugevaimaks lüliks on Piret Krumm, kes oma karismaatilise lavahoiakuga haarab publiku ja suunab pilgud enda karakteri arengule. Tugevate ja väljapaistvate näitlejatööde tõttu on “West Side Story” igati väärt vaatamist ja loodetavasti jääb Rahvusooperi kavasse pikemaks, kuna lisab harjunud mängukavale juurde vürtsi, mis kutsub teatrisse võib-olla vaatajaid, kes ei pruugi sinna muidu sattuda.

Tugevate ja väljapaistvate näitlejatööde tõttu on “West Side Story” igati väärt vaatamist ja loodetavasti jääb Rahvusooperi kavasse pikemaks, kuna lisab harjunud mängukavale juurde vürtsi, mis kutsub teatrisse võib-olla vaatajaid, kes ei pruugi sinna muidu sattuda.

Tõmmates NUQ Treffi ja Rahvusooperi “West Side Storyt” omavahel kokku, siis lisasid nad hooaja kiirel lõpul teatriväljale uut maiku, mis on heas mõttes tuntavalt välismaine. Vaadeldes üleüldist loomingulist olukorda Eesti teatrites võib nentida, et hetkel pole just kõige viljakam aeg. Antud arvamusjoon on kõlanud mitmetes viimasel ajal ilmunud arvustustes ja artiklites. Teatrikollektiivid rõhuvad tugevalt draamale, kuid kasutavad vähe uudsena ja värskena mõjuvaid lahendusi. Seetõttu kummardus NUQ Trefi ees. Elavdavad nad ju visuaalteatri välja ja tutvustavad publikule nukuteatri võimalusi, mis on suure publiku jaoks veel avastamata. Tänu sellisele sündmusele muutub ka harjumuspärane suhtumine nukku kui teatrielementi. Mõni päev enne festivali ilmus Sirbis artikkel Oliver Issakult,² kes arutleb nukuteatri ja nukkude võimalikust neutraliseerimisest, et avaldada enam nuku olemust ja võimekust vaatajaskonnale erinevaid sõnumeid lahti seletada. Seda tõestasid ilmekalt NUQ Trefi lavastused, mis keerlesid ümber aktuaalsete ja ühiskondlikult põletavate teemade, kuid samas avasid ka inimloomusele omast igavikulist materjali. Nukuteatrile ja üldisemalt visuaalteatrile keskendumine ja panustamine rikastaks kohalikku teatrielu ning looks põnevad kõrvalliinid tuttavale draamaloomingule. Seda aitab teha ka Rahvusooper Estonia “West Side Story”, kuna vormib muusikali väga apetiitselt ja tõsiseltvõetavalt, aga ei mineta meelelahutuslikkust. Teisisõnu jätab lavastusmeeskond tükile alles muusikaližanrile omased taotlused, kuid need on omavahel väärt moel kokku kombineeritud.

¹ NUQ Trefi kavaleht, lk 58.
² Oliver Issak, Poliitiline nukuteater distantsi ja neutraalsuse otsinguil. – Sirp 24. V 2019.

Foto: Ronnie Gross