Ursel Tilga ja Steffi Pähna “Between Dreams and Drowning” on igas mõttes duaalne ja vastanditele baseeruv lavateos, mille iva seisneb omavahelise tasakaaluoleku leidmises.
“Between Dreams and Drowning” on juba oma pealkirjas pooluste vahel kõikuv. See räägib armastusest, selle põrumisest ja naeruväärsusest. Näeb kahte noort inimest, kes on oma elus armastuse tunde najal haiget saanud, end rumalaks teinud. Üks neist on Ursel Tilk, kes etendab seda läbi kehalise lavatöö, milles avab vaatajale ilmselt oma isikliku loo. Steffi Pähn aga toetab oma lavapartnerit, laskudes tuntud lavalugudesse armastajapaaridest ja nende hukkumistest. Oma laval koosviibimise põhjusena toovad nad välja, et on ju kursusekaaslased. See kujundab arusaama, et näitlejapaari vahel valitseb täielik usaldus. Et nad on üksteise tugipostid sel kireval etenduse teekonnal.
Lavastus on selgelt kaheosaline, mille esimese poole täidab Ursel Tilga liikuv, ruumiga eksperimenteeriv ja ekslev kehaline rännak. Selle sisuks on lünklikud kirjeldused tema armuseikluste ajaloost, mille fiktiivsus jääb vaataja aimata. Liikumiskava meenutab kohati Ruslan Stepanovi tantsulavastust “Невесомость”, mis koosnes samuti kordustest. Oma Hispaania armuseiklusi kirjeldades võtab Tilk publikuga kontakti, loob klassikalist silmsidet. Huvitav on jälgida, et publikust ei käi läbi mingisugust värinat, mis neljanda seina lõhkumisega võib tekkida. Need ajad on vast möödas, publik januneb millegi ärgitava järgi. Mõistatuslik on jälgida, kuidas Tilk esimese rea vaatajatega suhtleb: mõnda hiilib, on kohati aupaklik, kuid osa puudutab lausa füüsiliselt. Aga kuidas ta tajub, mis on talle lubatud? Ja kas üldse? Ta on loonud endale kergelt kiimleva karakteri, kuid selle varjus ilmneb tema arglikkus ja heatahtlik soov aktsepteeritud olla või saada.
Kohati on õigustatud öelda, et terve lavateos on üles ehitatud etüüdidele. Neist loovaima teeb Ursel Tilk kujutades ilmselt kitse. Loomalik maneer on segatud inimliku igatsuse ja ülepaisutatud emotsionaalsusega. Ta kappab ringi kui kevadisel jooksuajal, kuid ei kaota väärikust ja näoilmes väljenduvat alalhoidlikust. Teda selles olukorras vaadates tekib assotsiatsioon Jaan Koorti “Metskitse” skulptuuriga, aga just selle känguruliku vähemtuntuga.¹ Selline ühelt poolt kihutav kehaline hoiak, aga teiselt poolt kahe jalaga maas, võiks öelda, et arglik. Ursel Tilga näitlemismaneeril on sarnasus lahkunud Urmas Kibuspuuga – teatav kerglus ja näomiimika annavad sellise vihje, kuid lisaks üldine aimatav enesekindlus. Ursel Tilk ja füüsiline teater sobivad kokku. Ta näitab etenduse vältel, kui võimeline on ta kandma teose raskust ning täitma tervet lavaruumi. Kuniks Pähn istus publiku seas, saatis Tilka vaid saksofon, millel ta aeg-ajalt lühikesi muusikalisi katkendeid mängis. Näidates nii oma mitmekülgsust ja andekust. Kuigi aktsent on kehalisel tegevusel, siis lausutud fraasid (ka ebakorrektses prantsuse keeles) on samuti nauditavad, terviku väärikad komponendid.
Etüüdilisus jätab endast kohati mulje lavakunstikooli igapäevasest õppetööst. Seda eriti Pähna mängimislaadi puhul – igatseks ta justkui tagasi kooliseinte vahele. Jätab mulje, et tema meeldejäävamaid ja tugevamad rollid saidki just siis mängitud ning paari aastaga pagasit peale kasvanud justkui ei oleks. Steffi Pähn taotleb näitlejatöös esiletükkivalt psühholoogilist draamat, jääb klassikaliselt Stanislavski meetodile truuks. Aga Tilga kõrval sellest ei piisa. Vaataja tajub, kuidas lavastuse esimene osa on kandvam ja puhtalt emotsionaalsem, krutib ootusärevuse lakke. Kuna etendus toimub Sõltumatu Tantsu Laval (ja on ka nende kaasproduktsioon), siis millegipärast tekib ootus, et terve tükk on liikuv ja tantsuline, läbi koreografeeritud. Pähna osa vastab sellele aga minimaalselt. Ei ole päris selge, miks on tervikuna teos lahendatud nii, et Pähn jääb pigem toetavaks, Tilga saatjaks. Tutvustavat teksti lugedes saab teada, et lavastuse loomise algimpulss tuleb Ursel Tilga ja tema lõppenud armusuhtest Belgia tantsukunstnikuga, mida mõlemad, küll eraldi, laval esitada soovivad. Kas valulikkuse tõttu on Tilk kutsunud endale kaaslaseks kursusekaaslase Steffi Pähna, et see endast välja mängida, haavu lakkuda, kuid ei soovi seda üksi teha. Muidu oleks nagu liiga alasti?
Kuigi lavastus lahkab armastusega kaasnevaid piinlikke momente, mida hiljem emotsionaalse mälu pealt silmi kinni surudes ja punastavat nägu varjates meenutada, siis samal ajal ei pea ta moraali. Autorid on kaasanud seisundid, mille üle võiks me kõik naerda, kuigi me seda ei tee. Samas heidab pilgu dramaatilisematesse olukordadesse, neisse hetkedesse, kus armastus ja sellest põhjustatud valu kasvab üle pea. Tilga etendatud füüsilise esimese poole ajal vist nii juhtuski. Nii lähenedes on Steffi Pähna tekstilisem osa ja monoloog näitekirjanduse teemal võib-olla põhjendatult kainestav. Tema monoloogist jääb kõlavaimaks Tšehhov, keda mitmel korral “Between Dreams and Drowning” lavastusse sisse lülitatakse. Kas just põhjusega, aga eks ole ju Tšehhov suurimate armuseikluste komponeerija. Et kui tuua armastus lavale, siis on seal ka Tšehhov. Niiviisi, pigem sõnaliselt loob Pähn tasakaalu Tilga rahutu esimese poolega.
Avades veel artikli pealkirja “Kaks laipa” valikut, ei viita see millelegi traagilisele, vaid on väljavõte näitlejate lausutud fraasidest, kui nad illustreerivad mängitud rolle, kirjeldades näiteks armastusest kannatajate arvu vene klassikute teostes. Laipade loendamisest saab rütm. Ja see on ilus. Sest kirjanduses käivad surm ja armastus käsikäes. See on ülepaisutatud, aga töötab alati.
¹ Jaan Koort. Metskits. Dateerimata. EKM: S460, j 2490.
