VAT Teatri lavastus “Kiskja” on tõsine tükk, mis on kui tuline tõehoop vastu nägu.

“Kiskja”, mille lavastajaks on noor ja andekas Helen Rekkor, kajastab raskeid teemasid nagu kohtingudroogid (või täpsemalt korgijook) ja mürgine mehelikkus (inglise keeles toxic masculinity). Samuti on seal veel olulisem kiht: meeste ja naiste vaheline barjäär, mis on tänapäeva ühiskonnas veel enam süvenenud. Kui tutvusin lavastuse temaatikaga, siis olin üsna skeptiline ning kartsin, et lavastuse selgrooks on ühetahuline ning kitsas narratiiv, mille lipukirjaks on: “Mehed on sead.” Minu üllatuseks rääkis “Kiskja” hoopis väga mitmekihilise ja komplitseeritud loo, kus tegelased pidid tegema väga raskeid otsuseid ning kus mehed olid täielikud sead.

Süžee

Pean tõdema, et “Kiskja” süžeed ümber jutustada on sama, kui vesta Agatha Christie kriminaalromaane kuldkaladele – nimelt on seal palju väikseid ja keerukaid nüansse, mis laval moodustavad orgaanilise terviku, aga selle ükshaaval lahtiseletamine külvaks palju segadust. Samuti ei taha ma etendust ära rikkuda nende jaoks, kes seda veel näinud ei ole. Niisiis üritan võimalikult lihtsalt kajastada lavastuse sündmustikku.

Lavastuse sündmustik koosneb kahest põhiliinist või perspektiivist, mis üks hetk omavahel põrkuvad ning muudavad tegelaste saatusi drastiliselt. Neid kahte perspektiivi võib kirjeldada kui kahe tegelase omavahelist suhet, mis mängivad suures plaanis väga olulist rolli. Need kaks suhet on: õed Birgit ja Anett ning lantimiskunstnik Andy ja tema õpilane Bruno.

Birgit ja Anett

Birgit (Maarja Tammemägi), magamata ja räsitud, on jõudnud tagasi Prantsusmaalt ning suundub tusaselt oma õe Aneti (Kaisa Selde) juurde, kes erinevalt lubatust ei suvatsenud talle lennujaama vastu tulla. Sooja tervituse asemel jagavad õed omavahel kalke ja külmi sõnu. Anett, kes on süvenenud pigem oma nutitelefoni kui oma õe soovile öömaja saada, leebub äkiliselt ning avaldab soovi minna õega klubisse. Birgit puikleb vastu ja selgitab õele, et on magamata ning ei soovi kohe üldse linna peale pidutsema minna. Seejärel muutub Aneti hääl magusaks ja leebeks ning ta võtab kasutusele kõik veenmise viisid. Pärast läbirääkimisi jõuavad nad konsensusele, et Birgit läheb õega pidutsema juhul, kui nad joovad vaid ühe klaasi veini ning teine lubab tagasisõidu taksoraha kinni maksta.

Meeleolu õdede vahel on teinud kannapöörde ning külmade sõnade asemel jagavad nad naeru ja elevust. Õed suunduvad end üles lööma ning pärast seda otsejoones klubisse, mille tumedad toonid peidavad endas süngeid tagajärgi.

Andy ja Bruno

Andy (Meelis Põdersoo) on enesekindel ja edev seelikukütt. Bruno (Ago Soots) aga siiras ning introvertne veidrik. Andy on võtnud ülesande õpetada Brunole oma lantimisoskusi ning kasvatada temast nn alfaisane, seda kõike loomulikult raha eest. Kui me Andy’t ja Brunot esimest korda kohtame, on tegelaste vaheline suhe kui õpilase ja mentori oma. Bruno austus Andy vastu on suur ning ta vaatab Andy’le alt üles. Selle arvelt võtab Bruno iga Andy sõna kui sulatõde ning on seeläbi väga kergesti mõjutatav.

Andy seletab Brunole, et on aeg teha järgmine samm ning rakendada õpitud teooria reaalsesse situatsiooni. Bruno on öeldust hirmutatud ning üritab Andy’t ümber veenda. Kuid Andy ei võta kuulda ja peab ärgitava ning motiveeriva kõne, mille tulemusel on Bruno katsumusega nõus.

Andy tutvustab Brunole plaani, mis kõlab järgmiselt: poissmehed lähevad õhtul klubisse ning seal on Bruno ülesandeks võrgutada meelepärane neiu. Plaan kooskõlastatud, suunduvad poissmehed klubisse, mille tumedad toonid peidavad endas süngeid tagajärgi.

Klubi/Sigrid/Patt

Sigrid (Liisu Krass), kelle olemus on täis müstikat, on minu arust tegelane, kelle läbi on kõige parem selgitada klubis toimuvat. Nimelt on Sigrid justkui enigma, kelle kavatsused on ebaselged. Sigrid seisab klubi kõige tagumistes nurkades ning tundub, nagu ta ei oleks teistest inimestest huvitatud. Kuid miski tema pilgus ei anna vaatajale rahu – ta ei seisa niisama. Ta on nagu kiskja, kes ootab õiget hetke, mil rünnata. Kuid vaatajale on see teisejärguline, sest Sigrid on kui vari, kes kaob ning seejärel sootuks ununeb.

Klubis kohtuvad omavahel õed ning lantijad. Nimelt on lantijad või täpsemalt Bruno teinud õdedele silma. Turris rinna ja suure optimismiga lendab Bruno õdede seltsi, ent teda ei võeta soojalt vastu. Bruno kohalolekust on häiritud pigem Birgit kui Anett, kes tundub noormehega lausa flirtivat. Birgit aga soovis oma õega vestelda ja Bruno segas end valel ajal seltskonda. Bruno aetakse minema, ent noormees ei anna alla ning proovib uuesti. Birgit ei võta seda väga hästi ja plahvatab. Noormees saab sõimu osaliseks ning lohistab end nördinult meeste tualettruumi nutma. Tualettruumi suundub ka Andy, kes eelnevalt oli survestanud Brunot õdedele uuesti lähenema. Nähes ennasthaletsevat Brunot, saab Andy’l mõõt täis ning ta peab maha raevuka monoloogi, mis lõpeb sellega, et Bruno seab end korda ja väljub tualetist õrnalt nördinud ilmega.

Bruno otsustab läheneda uuesti Birgitile, kes on samuti rahunenud pärast südamlikku vestlust õega. Mõlemad kahetsevad oma käitumist ning soovivad vabandada, mis viib selleni, et noorukid avavad end. Selgub, et mõlemad on toredad inimesed. Nendevaheline jutt on algselt häbelik, kuid armas nagu kahel gümnaasiumiõpilasel esimesel kohtingul. Situatsioon areneb nii, et vestluskäikudes tekib neil nn moment. Moment, kus kaks inimest vaatavad teineteist kavatsusega suudelda. Birgit ehmub õrnalt ning läheb häbelikult tualetti, kus meeltesegadus võtab võimust. Seal on ka Anett, kes üritab õde rahustada.

Sigrid on tegevust pingsalt jälginud, tema pilk on leidnud ohvri. Ta läheneb nõutult istuvale Brunole, kes üritab mõista, mida ta on valesti teinud. Sigrid läheneb kurjakuulutavalt ning klammerdub Bruno külge. Ta räägib Brunole, kuidas naised kardavad või ei suuda otsutada, mida nad tahavad. Sigrid puhub Brunole kõrva, et naised soovivad vabastust vastutusest. Tema taskust ilmub väike klaaspudel, mis kannab endas vedelikku, mis lubab naistel “vabaneda vastutusest”. Klaaspudel Sigridi käes liigub Bruno silmade ees kui madu Eedeni aias, kes Eevale õuna pakkus. Bruno kahtleb, ent lõpuks murdub ja võtab klaaspudeli vastu. Peagi naaseb vetsust Birgit, kes istutab end taaskord Bruno kõrvale.

Järelkaja

Birgit ärkab segaduses ja värisedes, nagu oleks just õudne luupainaja teda piinanud. Tema meik on laiali ning riided seljast. Voodiservale istub klaasistunud pilguga Anett. Birgit tirib Anetist sõnad välja ning selgub, et Birgit oli pikali, rebitud riided üll, meeste tualettruumis, kui Anett ta leidis. Vaid pisarad ja hüsteeria kajavad ruumis.

Bruno ärkab kõledas ja külmas tooli külge seotuna – seltsiks pimedus ja vihmavee tilkumine. Seal pimedas ruumis kostab üks hääl, mis peab Bruno üle kohut. Nimetab Brunot vargaks ja peab õiglaseks teda karistada. Moonutatud hääl on kui surm ise, kes nõuab talle kuuluvat hinge. Ent surm ta ei ole, hoopis keegi muu. Vaid pisarad ja hüsteeria kajavad ruumis.

Ülesehitus

“Kiskja” oli jaotatud mitmeks peatükiks, mis andis lavastusele hea struktuuri ning muutis selle seeläbi kergesti jälgitavaks. Iga uue peatüki algust kajastas diktor. See andis vaatajale aega end järgmiseks lõiguks valmis seada. Üldiselt oli kõik sujuv ja orgaaniline – toimus pidev liikumine ja situatsioonid arenesid mõnusa tempoga.

Kriitikaks aga ütleksin, et lavastuse lõpp kahjustas tohutult eelnimetatud sujuvust. Täpsemalt oli sinna üritatud suruda liiga palju puänte ja konflikte. Mõnes mõttes saan aru, et see oli tahtlik nüppel publiku raputamiseks. Kuid isegi kui visiooni mõista, siis pean tõdema, et mulle isiklikult see ei meeldinud. See jättis kiirustatud mulje ning kogu selgus, mis oli lavastuse vältel kandunud lavalt saali, oli nüüd asendatud segadusega. Ja seejuures kahjuks mitte positiivse segadusega, mis võiks pärast näitemängu tekitada vaatajas ühiskonnakriitilisi küsimusi ja tahet aru saada.

Lõpp kogu näitemängu siiski ära ei rikkunud – pigem tekitas see minus austust kõige eelneva vastu.

Puänt puändi otsa

“Kiskja” on täis pöördepunkte ja üllatusi, mis annavad lavastusele palju vürtsi. Kuid lõpuks oli neid liiga palju, või täpsemalt, oli liiga palju korraga. Näiteks lavastuse viimases peatükis oli üks tundmatu tegelaskuju, kes olekski võinud tundmatuks jääda. Nimelt oli Bruno ära röövinud üks näotu tegelane, kelle olemus oli õõvastav. Nimetame teda Varjuks. Kui Bruno oli kinni seotud ja hirmust värises, siis pidas Vari maha kõne, kus tema sõnad olid krüptilised, ent samas väga selged. Tema hääl oli moonutatud ja aeglane ning tema nägu varjas mask, mille küljes oli pealamp. See andis Varjule erilise võimu – ta ei olnud inimene. Ta oli nagu nähtamatu kohtunik, ta oli nagu vari, kes töötab taustal ja seab õiglust jalule. See oli minu meelest kuidagi geniaalne, et tema kohalolu ja eksistents ei olnud loogiliselt selgitatud. Vaadates ei tekkinud mul korrakski vajadust mõista, kes seal maski taga on – ta oli vajalik kurjus. Ent peatselt sai kogu publik teada, kes seal maski taga on, ja minul oli sellest ainult kahju. Tänu sellele tekkis mul tunne, et lavastus kestis natuke liiga kaua ja lõpp vajus seetõttu ära.

Kiskja

“Kiskja” käsitleb väga raskeid teemasid ja teeb seda väga hästi. Minu arust lavastuse temaatika ei kajasta toksilist mehelikkust, vaid pigem räägib sellest, kuidas on mehed ja naised tänapäeval kui võõrad teineteisele – neid eraldab nähtamatu barjäär. Näiteks esimeses stseenis on laval kaks suurt peeglit või klaasi, mille ühel pool toimuvad naiste stseenid ja teisel pool meeste omad. See kannab meeste ja naiste eraldumist suurepäraselt.

Pealkiri “Kiskja” annab näitemängule mitu erinevat tähendust. Kõige huvitavam on minu meelest just see protsess, kus inimesest saab kiskja. Lavastuse algul on Bruno ja Birgit nagu siirad ja naiivsed lapsed. Birgit on kindlate põhimõtetega neiu ning Bruno armas, kogenematu ja iseäralik noormees. Kuid lõpuks saavad neist täielikud vastandid. Mis teeb inimesest kiskja? Arvan, et Bruno ja Birgit tõmmati maailma, kuhu nad ei kuulunud. Nad tõmmati kiskjate maailma ning olukorra sunnil kasvatasid nad endale kihvad. Ebainimlik koht tegi inimlikud koletised – kiskjad sünnitavad kiskjaid.

Näitetöö

Sügav kummardus näitlejate ees, kes tegid suurepärast tööd. Eriti jäi silma Meelis Põdersoo, kes pidi kehastama tohutult võigast tegelaskuju. Kujutan ette, et näitlejana ei ole lihtne mängida tegelast, kes on niivõrd sõge ja keda vaataja hakkab tõsimeeli vihkama – tõeline austus.

VAT Teatri puhul on mulle alati meeldinud lavaline liikumine, mis on osalt väga tantsuline. See jääb alati silma ning ka seekord oli seda kaunis vaadata – vaevatu ja puhas liikumine. Sellele aitas kaasa hea muusikavalik, mis tegi stseenid täidetumaks ja mis sobis hästi ka miljööga.

Lõppsõna

Kriitika kriitikaks, aga antud tükk on väga hea. VAT Teater on mulle alati meeldinud ning pakutud lavalised lahendused on hästi välja kukkunud. Saavutatud on hea balanss uuenduslikkuse ja traditsioonilisuse vahel. Loodan, et nad jätkavad samamoodi ja jään uusi lavastusi ootama.

Fotod: Gabriela Liivamägi