Tartu Uue Teatri lavastus “Liha luudel”.
Lavastaja: Kertu Moppel.
Kunstnik: Artur Arula.
Dramaturg: Maria Lee Liivak.
Muusikaline kujundus: Lauri Kaldoja.
Valgustus: Priidu Adlas.
Esietendus: 21.11.2014.
Kaasprodutsent: Vaba Lava.
Väga huvitav oli vaadata, kuidas Tartu Uus Teater areneb. Mulle tundub, et see teater on üks edukamatest projektidest, mis on välja kasvanud Tartu tudengite klubikultuurist. Trupp lavastab palju, pidevalt esineb etendustega Tallinnas, teatrist räägitakse isegi venekeelses kultuurikeskkonnas. Olen näinud kolme selle teatri tööd, mis loob juba enam-vähem objektiivse mulje kollektiivi stilistikast ja ideoloogiast. Trupp on väga liikuv. Taolised mobiilsed trupid moodustavad teatris peamise osa produktsioonist. Näitlejad tulevad ja lähevad, pealavastajat sisuliselt pole olemas, see on üsna risoomne ja edukas keskkond, mis vastab noore haritud eliidi häälestatusele Eestis. Sisult on see Eesti kuldne loominguline noorsugu, kelle produktsiooni põhjal saab hinnata rahvusliku teadvuse kõrgemaid kihte. Teater on väga täpne indikaator, et hinnata, mis seisus on meie noorte ajud lähitulevikus.
Esimene nähtud etendus oli pühendatud eesti rokkstaarile Gunnar Grapsile („Raudmees ehk Odysseuse eksirännakud“, 2011). See oli meisterlikult lavastatud muusikal kammerlikul laval. Kultustegelase ümber kujuneb teatud keskkond ning see keskkond oli näidendis väga veenvalt taasesitatud. Tegevus toimus kahel tasandil: boheemlaste eluolu koos kõigi vastavate probleemidega ning muusika, inspiratsioon, hoog. Saime jälgida, millise hinnaga tuli loominguline eneseteostus toona kätte. Lavastus jättis elusorganismi mulje. Tõelise tragöödia hingus tasakaalustas olmeprobleemide farsi. Mina mäletan Gunnar Grapsi veel eluslegendina, nägin ja kuulsin teda esinemas Tartu Püssirohukeldris. Tema persoon oli etenduse õigustus ja kohtuotsus toonasele ühiskonnale.
Eelmisel aastal käisin vaatamas palju kära tekitanud lavastust „Pure mind“ (2013). See oli tegevus, õigemini halvasti motiveeritud tegevuste jada, mis jättis täiesti süsteemitu mulje. Etenduses olid publikule tuttavad arhetüübid, kuid need ei moodustanud mingilgi määral loogilist maailmapilti ehk kompositsiooni. Üks trikk järgnes teisele, kohati olid need üsna ekstreemsed eksperimendid lausa füsioloogilisel tasandil. Minu arvates polnud selles etenduses mingit sõnumit. Võib-olla oli see lavastaja Puhta Mõistuse nägemus, kuid mina ei näinud muud kui tekstikomponentide vaheliste seoste kliinilist lagunemist, lihtsalt teksti kokkuvarisemist. Nägin täissöönud rahuldamatust selle paljudes ilmingutes ilma vähima humaansusevälgatuseta. Lavastus tekitas äärmiselt süngeid ja ärevaid tundeid.
Viimatine etendus „Liha luudel“ (2014) annab rohkem lootust lõpetatud kompositsiooni loomisele, ehkki see tükk avastab samamoodi süsteemset ebaõnne meie maailmapildis. Samas on see ilus etendus ja valguskunstniku töö suurepärane. On tunda head visuaalkultuuri, nii kunstilist kui ka kinematograafilist. Teatris on paljud asjad laenatud filmindusest – näiteks montaažipõhimõte ja info edastamise kiirus. Kui meil on kogemus kinematograafiaga, saame aru, et teater on samuti mõttekunst, mis eeldab oma maailmanägemuse kandmist väljapoole, selleks spetsiaalselt eraldatud ruumi ja aega. See on alati mõtte- ja mõtlemiseksperiment. Eksperiment seisneb selles, et inimene justkui distantseerib end oma mõttest, laseb publikul seda arutada, analüüsib igast küljest ja mitu korda. Lavastuse loojad annavad endale väga hästi aru, et tegemist on eksperimendiga, ning asetavad mikroskoobi alla teatud kultuurikeskkonna. See eksperiment on kavas välja kuulutatud ning teostatud laval väga veenvalt ja efektselt. Lavastaja tunneb distantseerimisvõtteid hästi. Esimesena on neid kirjeldanud Vene formalistid ning neid praktiseeriti Meyerholdi ja Brechti teatrites. See on peamine võte, mida kasutatakse lavastustes toimuva tüübistamiseks.
Tegevuse stilistika järgi nimetaksin etendust tudengite isetegevuseks, mis on tõstetud professionaalsele püünele. Meile avaneb taaskord väikeste trikistseenide jada, mis näitab määratlemata kultuuriidentiteediga eduka noorsoo eluolu. Nad räägivad eesti keelt, kuid sekka kostab pidevalt ingliskeelseid sõnu, nad tantsivad ja kuulavad ingliskeelset muusikat, söövad ja joovad. Ja ongi kõik. Mõni episood meenub Wiiralti oforte, mis kritiseerivad ühiskonna koorekihi eluviisi eelmise Euroopa kollapsi ajal, kaasajastatuna tänapäevaga. Meie ees on niisiis jälle inimlikkuse kokkuvarisemine. Samas on etenduses juba näha mitte ainult ebaolulises infopuljongis hulpivaid üksikuid arhetüüpe, vaid ka mõningaid loogilisi mõttekäike ja järeldusi. Korraks kostab isegi maailmakorra pihta käivat kriitikat, kuid sellele ei pakuta mingeid lahendusi. Viimaks liigub mõte koguni universumi korralduse kohta käivate filosoofiliste üldistusteni. Kokkuvõttes jätab lavastus mitte just tervikliku, aga vähemalt kindla mõtestatuse mulje.
Mõeldes Gunnar Grapsi muusikalile, ütleksin, et see viimatine lavastus kujutab endast boheemlaste maailma Staari ja Muusika äraolekul. Kui seda aga võrrelda etendusega „Pure mind“, siis siin kumab läbi teatud vaimne rahuldamatus, mis omakorda annab lootust ühiskonna tervenemisele, sest teater on ühiskonna peegel.
Semiootikaspetsialistina tahan juhtida tähelepanu kahele minu arvates tõsisele lavastuslikule veale, mis puudutavad kommunikatiivset eetikat. 1. Lõhkepakettide kasutamine montaaživõttena tundub mulle õigustamatult ekstreemsena. Saan aru, et selle teatri publikuks on enamasti taoliste eriefektidega harjunud noored, aga kinnitan, et need efektid võivad olla nõrga südamega inimestele ohtlikud. 2. Episood, kus mäng käib sõna „pederast“ ümber, on minu arvates eetiliselt taunitav, kuna sõna korratakse mitu korda ja äärmiselt negatiivse alatooniga, mis väänab ja moonutab nii selle mõiste kui ka sõna enda tähendust.
