Läksin “Ooperifantoomi” vaatama päris kõrgete ootustega. Esiteks mõtlesin, et see on ikkagi maailmakuulus Andrew Lloyd Webberi muusikal, mille lavastamiseks (eriti veel oma versiooni) on keeruline litsentsigi saada, teiseks on “Ooperifantoom” Vanemuise teatri läbi aegade kõige kallim muusikaliprojekt ja kolmandaks tulevad lavale sellised säravad tähed, nagu Koit Toome, Maria Listra, Kalle Sepp jt. Mis seal saaks valesti minna?
Olgu kohe öeldud, et otseselt valesti midagi ei läinudki. Siiski ei saa ka väita, et ma oleksin väga vaimustuses olnud. Tundub, et minu jaoks jäi lugu kui selline lihtsalt igavaks. Neid ridu kirjutades on seda tegelikult natuke veider väita, sest kui ma mõtlen selle muusikali sisu peale, siis tundub lugu ju täitsa lahe: ooperimaja juhib selle omanike kiuste armides näoga ja muust ühiskonnast eraldunud hulluse piirimail kõikuv kummitus, kes tahab, et kõik käiks tema taktikepi järgi. Fantoom armub ühte tantsijasse (Maria Listra), kellest saab kiiresti andekas laulja, kuid kellel on ka teine, hoopis inimlikum ja meeldivam austaja. Kõlab nagu lugu, mida saaks põnevalt arendada ja kus igav ei peaks hakkama. Mingil põhjusel see lugu mind ikkagi ei paelunud ja tõtt-öelda ei oska ma sel korral isegi põhjendada, miks see nii läks.
Kui lugu kõrvale jätta, siis tegelikult on “Ooperifantoomis” ikka meeldejäävaid elemente ka. Neist silmatorkavam on minu jaoks lavakujundus, mis on tõesti võimas. Kuna muusikali tegevus toimub peamiselt teatris, siis on laval omakorda teatrimaja. On selline teater teatris olukord, mida iseenesest on täitsa huvitav jälgida. Minu väike kriitika tuleb võib-olla vaid selle kohta, et kuna ma istusin rea kõige äärmisel istekohal, siis oli minu vaade kohati piiratud, sest lava on ehitatud nii, et lava äärtes on ära kasutatud iga viimne kui sentimeeter ja kuna äärtes on just kujutatud teatrisaali istekohti, kus toimus päris palju tegevust, siis oleksin tahtnud seda kõike pisut mugavamalt jälgida.
Nimiosatäitjat ehk ooperifantoomi mängib Koit Toome, kes saab sellega minu hinnangul võrratult hakkama. Ta on ikka päris jube kuju, kes tekitab minus mitmel korral hirmu. Üks asi on see, et tema nägu on armides, kuid kuna enamjaolt katab seda mask, siis see ise polegi eriti silmatorkav. Rohkem tekitab õudust tegelase isik üldiselt. Kohati tundub nagu ooperifantoom tahaks headele tegelastele tõesti halba – mis mõnes mõttes ongi tõsi –, kostub pauke, pillutakse tuld ja ehmatatakse äkilise ilmumisega vaatevälja. Minu lemmikkoht lavastuses oli siis, kui äkitselt hakkas mängima klaver ja oli näha klaveriklahvide alla vajutamist, kuigi kedagi klaveri ees mängimas ei olnud. Teine lahe hetk oli siis, kui prooviti fantoomi kätte saada, kuid ta ilmus paarisekundiliste vahedega täiesti erinevatest kohtadest, mis ei saanud olla muud kui üks ütlemata lahe dublantidega lavatrikk.
Kes mulle veel meeldisid? Näiteks Valter Soosalu, kes kehastas ooperiteatri tuntud solisti ning kes enda arvates oli maru tähtis ja austatud laulja, kuid kes tegelikult mõjus väga koomiliselt. Samuti kiidaksin Lauri Liivi, kelle esitatud tekstist saab hästi aru ka lauldes. Muusikalidega kipub mõnikord nii olema, et kui läheb lauluks, siis on raske sõnadest aru saada ja nii mõnelgi korral avastasin end laulunumbrite jälgimise asemel hoopis ingliskeelseid subtiitreid piilumast, sest tahaks ju ikka aru saada, millest nad laulavad. Loo süžee mõttes antakse sel ajal ju edasi olulist teksti, millega tahaks kursis olla.
Kokkuvõttes võib öelda, et minu lemmikmuusikaliks “Ooperifantoom” ei saanud, kuid olen siiski rahul, et nõnda legendaarset tükki vaatamas käisin. Kui keegi tahaks ka sellisest sündmusest osa saada, siis kiirustage pileti ostmisega, sest “Ooperifantoomi” saab näha veel ainult aprillini ja siis on see Vanemuise kavast ilmselt lõplikult maas.
