Alo Savi “Koolirahva välimääraja” on käsiraamat koolitöötajatega hakkamasaamiseks. Teos koosneb kolmest osast, kus esimeses tutvustatakse erinevat tüüpi direktoreid, teises õpetajaid ja lõpuks teisi koolis töötavaid inimesi, näiteks söögitädi ja sekretäri. Kõike seda tehakse humoorikas ja kohati iroonilises võtmes, mis toob kaasa naerupahvakuid või lausa pisarateni naermist, sest loetu on kirja pandud värvikalt ja äratundmisrõõm on suur. Iga tegelaskuju juures kirjeldatakse võrdlemisi lühidalt, kuid siiski piisavalt detailselt, kes nimetatud tüüp on. Samuti lisatakse soovitused, millest temaga rääkida ja milliseid teemasid vältida.
“Koolirahva välimääraja” juures ei saa mitte tähele panemata jätta, et Jane Raua illustratsioonid on lihtsalt geniaalsed: iga tegelaskuju juures on pildike, mis on oma olemuselt väike karikatuur, mis visualiseerib kirjeldatud tegelast ja paneb talle suhu sõnad, mis on omased just temale. Pildid loovad emotsiooni ja raamatut lugedes ma mõnes mõttes lausa ootasin järgmist lehekülge, et uut pildikest näha. Aga tõesti ainult mõnes mõttes, sest tegelikult oli lugemine nii lõbus, et ma ei tahtnud liiga ruttu lõpuni jõuda. Siiski sai raamat loetud läbi ühe jutiga, mis tähendab, et öökapiraamatuks, mida iga päev natuke lugeda, see ilmselt ei sobi. Esiteks seetõttu, et see saaks läbi loetud juba esimesel õhtul, ja teiseks, et pärast sellist lõbusat lugemiskogemust ei tule uni kindlasti peale. Samas võiks seda teost siiski läheduses hoida, et seda mõne aja tagant jälle üle lugeda, sest hea tuju loob see küll.
Pildid loovad emotsiooni ja raamatut lugedes ma mõnes mõttes lausa ootasin järgmist lehekülge, et uut pildikest näha. Aga tõesti ainult mõnes mõttes, sest tegelikult oli lugemine nii lõbus, et ma ei tahtnud liiga ruttu lõpuni jõuda.
Kui õpilaste kohustuslikust kirjandusest räägitakse päris palju, siis see raamat võiks olla kohuslik kirjandus hoopis koolitöötajatele. Kuna see on nii lahe lugemine, siis võiks vabatahtlikus korras raamatuga tutvuda ka õpilased ja miks mitte ka lapsevanemad, kes koolis erinevate kujudega ikka kokku puutuvad. Kui Sina, hea blogilugeja, ei kvalifitseeru ühekski sellest sihtgrupist, siis võiks selle raamatu lugemine olla lihtsalt nostalgiline ja vahva meenutus iseenda kooliajast, sest garanteerin, et vähemalt mõne tüpaaži tunneb raamatust isikliku kogemuse põhjal ära igaüks.
