23. oktoobril esines Sügisjazz 2019 raames Eesti Rahva Muuseumis ansambel Juhan, koosseisus Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp ja Andrus Lillepea. Mina isiklikult ei olnud varem sellisest ansamblist kuulnud, kuid kontserdikuulutust nähes tahtsin kohe teada, kes on Juhan või mis bänd see selline on. Kui sain teada, et bändinime põhjus on see, et kõik selle ansambli laulud on kirjutatud Juhan Liivi sõnadele, olin müüdud.
Nagu on öelnud Hando Runnel: “Juhan Liivist võib alati kõnelda. Isegi kui temast midagi uut ütelda pole. Nagu ilmast.” See on tõesti tõsi, sest mitmete Eesti kirjanduse tüvitekstide autor Juhan Liiv on eestlastele oma. Mida keegi tema elu või loomingu kohta teab, on muidugi erinev ja pole ka võimatu, et enamik inimesi teab Liivi ikka sellesama hullu geeniusena, kes põletas oma luuletusi, kujutas ette, et on Poola troonipärija ja kirjutas samal ajal luulet, mis oli erakordne nii omas ajas kui ka täna. Kui see on nii ja inimesed teavad Liivi peamiselt müüdi kaudu, millele pani alguse Friedebert Tuglas, ja mis rõhutab luuletaja rasket elu ja selle tähtsust tema loomingule, siis on seda olulisem, et ansambel Juhan tutvustab publikule Liivi tekste, mis nii kuulsad ei ole.
Juhan on nüüd, kuus aastat pärast esimese plaadi ilmumist tulnud välja uue kauamängivaga “Ma lillesideme võtaks”. Tõsi, uue plaadi nimilugu on küll väga tuntud Liivi luuletus ja ilmselt pole see parim näide, kui teemaks on vähemtuntud luuletekstidele kirjutatud laulud, aga see on suurepärane tekst ja Juhani esituses lihtsalt imeilus. Tuntumatest tekstidest plaadil võib mainida ka lugu “Kes meeldida tahab”.
Esimene laul, mida Juhan uuelt plaadilt kontserdil esitas, oli “Nõmme ääres”. Nagu muusika autor Jaak Sooäär kontserdil ütles, siis Liivi luuletustes on tihti filmilikke või pildilikke episoode. “Nõmme ääres” on kahtlemata hea näide, mida ta selle all mõtles. Liivi luulekeel on lihtne, ta maalib sõnadega pilte loodusest või muust, mis parajasti hingel. Riho Sibul, kes on Juhani solist, sobib oma sumeda, madala ja kähiseva, kohati lausa sosistava häälega neid laule väga hästi esitama.
Kui aga mõelda, mis žanri muusikat Juhan viljeleb, siis jään pisut hätta. Tahaks öelda, et rokkmuusikat, eriti kui arvestada Andrus Lillepea ülivõimsat trummisoolot laulu “Tühja pesa ees” lõpus. Samas on plaadil rahulikke ja õrnasid lugusid, mida võiks pidada lausa ballaadideks. Võib-olla ongi eriline võlu just selles, et muusikuid ei pea alati mingitesse kitsastesse žanriraamidesse suruma. Ka Juhan Liiv ei olnud andekas pelgalt ühel teemal luuletusi kirjutades. Ta luuletas isamaast, loodusest, armastusest, temalt on isiku- ja mõtteluulet ja tagatipuks luulet luulestki. Juhan Liiv oli meie kirjandusloo üks suurimaid luuletajaid ja ansambel Juhan teeb tema tekstidele au, paneb need kõlama moel, nagu on sellisele luuletajale kohane.
