Intsikurmu muusikafestival 2016 on väravad sulgenud, inimesed on naasnud tavapärasesse elurütmi ning nädalavahetust jäävad meenutama rohked pildid – olgem ausad, suur hulk inimesi on tänapäeval oma isiklikud fotograafid – ning siiani kõrvus kõlavad meelepäraseimad helid.
Seekordne festival, mis toimus nüüdseks neljandat korda, oli kindlasti kõige publikurohkem. Kui veel eelmisel aastal tundus olevat tegemist pigem väiksema rahvahulga suvise ettevõtmisega, siis sel aastal oli külastajaid märgatavalt enam. Selle tunnistajaks olid eelkõige üüratud järjekorrad toidu- ja joogimüügipunktide juures ning populaarsemate kontsertide jaoks tihedalt üksteise kõrvale kogunenud inimhulgad, mis katsid terve lavaesise ala ning samuti ülespoole kerkiva künkanõlva. Sarnaselt eelmiste aastatega olid kohal nii väiksemad kui ka suuremad noorte inimeste seltskonnad (kusjuures osavõtjate vanus tundus kohati langenud olevat), lastega pered, noored ja vanemad paarikesed ning ka vanemaid, umbes keskiga nautivaid inimesi oli siin-seal ringi kõndimas näha. Samuti võis muusikanautlejate hulgas kohata suuremaid ja pisemaid lemmikloomi.
Festivalialal oli ajaveetmiseks erinevaid võimalusi. Sel aastal oli uuenduseks Ilustuudio, kus sai lasta endale teha erinevaid (värvilisi) soenguid, patse ja punutisi, mis olid rahva seas väga populaarsed. Juuksuritel oli ikka pidevalt tööd ja uued inimesed olid järjekorras ootamas. Samuti oli võimalik vaadata suurelt ekraanilt erinevaid väikeseid huvitavaid videoklippe, võtta osa loodusretkedest, nautida mõnda rahulikku ja mugavat hetke võrkkiiges, paksul värvilisel madratsil või pehmes lazytube’is. Olemas oli ka joonistusnurk, energialaenguala (loe: telefoni/mõne muu elektroonilise seadme pügalad uuesti põhja!), purskkaev, erinevad kunstilised installatsioonid ja tulukesed metsaradadel, kõverpeegel, puude okstelt allapoole rippuv diskokuul.
Aga nüüd muusika juurde!
Reedese päeva algusesse jäänud armas neiu Lätist, Alise Joste, võlus oma rahuliku kitarrimuusika ja lauluga, mis kohati meenutas Emiliana Torrini muusikat. Tema loodud helimaastik sobis imeliselt festivali algusesse, kus inimesed alles kogunesid ja hea meelega oma tekikestel istusid ja pikutasid. Ans. Anduri ajal hakkas publik juba rohkem muusikasse sisse elama, esimesed inimesed olid lava ees, õõtsusid ja laulsid armastatud viisidele ja sõnadele („Kare tekk…“) kaasa. Erki Pärnoja: Himmelbjerget on suurepärane täiendus Eesti muusika ridadesse. Bänd koosneb tõeliselt imelistest ja omavahel nähtavalt hästi kokkusobivatest muusikutest, kelle mängimist on väga nauditav jälgida. Neid esimest korda „Jazzkaarel“ kuuldes tekkis kohe mõte, et see muusika sobiks näiteks telesarja „Bonanza“ tänapäevastatud versiooni taustaks ning seda kõige paremas mõttes. Selgi korral tundus, et publikule kõrvu maalitud helipilt viis justkui kuhugi teise maailma, teise hetke, teise reaalsusesse.
Järgmisena pakkusid rõõmu Marten Kuningas ja Miljardid. Marten on ikka tõeline hurmur oma meeldiva lavakohalolekuga ning teda on alati väga põnev kuulata/jälgida. Samuti on tore vaadata, kuidas reageerib publik, kelle pilgud on hardad, lauldakse kaasa ja hoitakse üksteist kaisus. Esinemisest õhkub justkui armastust, mis kuulajatele edasi kandub. Erksaks tegi laul „Kõik on kontrolli all“, milles kõlab lause „Sõdasid peetakse mujal, mitte siin“, mis tekitas väga mitu erinevat emotsiooni ja vallandas tõelise mõtete laviini. Huvitav, kas ka teistele mõjus see nii? On hea, kui kunstnik suudab panna inimesed mõtlema!
Järgmisena läks üle künka lavale NOËP, kes võeti rahva seas tõeliselt palavalt vastu. Plaksutati kuumalt ja kui kostus soovitus laulda kaasa, tundus, justkui lausuti sõnu ja hüüdeid lausa ühest suust. Jätkas hetkel maailmas kuulsust/tuntust koguv islandi bänd Agent Fresco, kelle järgmine peatus pärast Intsikurmut oli üleilmabändi Muse soojendamine Reykjavikis, mis annab märku, et järgmisel korral võib sama bändi Eestisse kutsumine olla juba oluliselt kallim! Esitus oli energiline ning kõige enam jäi meelde laulja publikusse sulandumine ja selle keskel laulmine, mis tegi esinemise veel mitu pügalat siiramaks. Õhtu naelaks oli siiski Lexsoul Dancemachine, kes haaras terve rahva oma lõbusasse-energilisse funkimaailma ega lasknud kedagi sellest lahkuda isegi siis, kui vihma kallas! Inimesed tantsisid, plaksutasid, lasid vihmaveel imbuda oma riiete kõige alumiste kihtideni ning kui see hakkas häirima, võeti ülemised kihid üldse ära ja tants läks edasi! Publikule tehti üleskutse tulla lavale mõnda ootamatut soolot esitama ning kaks inimest kasutas naerulsui võimalust. Tõesti nauditav! Õhtu lõpetas poola bänd BOKKA, mis tundus samuti huvitav ja osa lauludest olid isegi tuttavad, aga kuna inimesed olid just lahkunud suurest soojuse ja energia ühisolemisest, siis hakkas eraldi olles läbimärjana külm ning seda bändi kahjuks väga paljud enam kuulama ei jäänud. Vaid mõni üksik inimene tantsis veel lava ees pori sees, vihmakeepides inimesed jälgisid künkanõlvalt.
Laupäev algas muusikaliselt käredamalt koos Wolfredti ja Abandoned Elysiumiga. Inimesed väga sellise lahendusega kaasa ei läinud ja lava ette ei kippunud, mis andis justkui märku, et sellise muusika austajaid väga palju publiku seas ei olnud, või siis teine võimalus, mis on ka pisut loogilisem, et need bändid oleksid võinud esineda hilisemal ajal. Stiililt vastavalt elektrooniliste elementidega shoegaze’i/post-rock’i ja progressiivset deathcore’i/tehnilist death metal’it viljelevate bändide puhul oli selge see, et nende enda energia on suures vastavuses publikuenergiaga, aga festivalil jäi see suhestumine pigem minimaalseks. Hilisem kellaaeg, pimedam ümbrus, inimeste suurem joogi- ja söögipoolise tarbimisest tulenev erksus oleksid kindlasti tugevalt kaasa aidanud.
Järgmisena esines Mick Pedaja, kelle südamlik kitarrimuusika ja rahustav lauluhääl olid päeva algusesse palju sobilikumad. Inimesed seisid nii lava ees kui ka istusid vaikselt nõlval ja tundus, justkui suudetaks sellist helipilti palju enam vastu võtta. Jätkas saksa kitarri-trummi duo Me and My Drummer, mis võttis mõnusalt jala tatsuma ning õhtut rikastas kindlalt Reket, kes oma puhta ja kaasahaarava räpilüürikaga tõmbas rahva tõeliselt käima. Käed õhus, puusad nõksumas, suud meeleolukalt sõnu kaasa laulmas jäi publik esitusega kindlalt rahule. Midagi tõeliselt huvitavat ja südantsoojendavat pakkus end kosmilise roki (space rock) alla liigitav vene koosseis Mooncake New Symphonic Music Orchestra, kes võlus inimesi oma erisuguste pillide ja nende tekitatud rikkaliku (kosmilise) helipildiga ning samuti publikupoolsele aplausile järgnenud siira tänuga. Kuigi Ingrid Lukase puhul oli tunda puudust Tallinn Music Week’il nähtud/kogetud Lukase ja Twisted Dance Company sümbioosist (mida oli tol hetkel küll leevendamas kutse publikule tulla lavale tantsima, mida ka kasutati ning mis lisas artisti ja publiku vahele lähedust), siis I Wear* Experiment oli vaatamata õhtusele vihmasajule siiski tavapäraselt nauditav ja kolmekesi suudeti suur lava uskumatult hästi ära täita. Laupäevane kindel rahva lemmik oli Tommy Cash. Juba enne eelmise esineja lõpetamist oli lava ette kogunemas suurem hulk tõsimeelseid fänne, kes kergelt langevast vihmast hoolimata ootusärevusest plaksutasid ja Tommyt lavale kutsusid. Saabus oodatud hetk ning rahvas hullus! Esitus oli tõsiselt kaasahaarav, inimesed laulsid, plaksutasid, karjusid ja tantsisid. Lava on Tommy jaoks muidugi täiesti õige paik, mida tõestab tema enesekindlus, põnev lavaline liikumine, oskus inimesi kuulama ja kaasa laulma panna ning ootamatute kuulsatest lauludest pärit viisijuppidega üllatada. Rahvas võttis uue singli nii palavalt (koos rikkaliku kaasalaulmise, -hüüdmise, et mitte öelda -karjumisega) vastu, et seda esitati lausa kaks korda. Võib öelda, et Tommy Cashi muusikal on nii armastajaid kui vihkajaid, aga sinna lava ette ja usutavasti ka lähipiirkonda olid kogunenud küll vaid tulihingelised fännid ning ka kõnealune kangelane ise mainis, et tegemist oli tema jaoks siiani parima publikuga. Viimane on muidugi miski, mis võib artistidel esinemise ajal ka niisama üle huulte lipsata, ja on näha, et nad ütlevad seda pea igale publikule, aga selles väites oli tunda tõsist siirust. Õhtu lõpetas (laivesituste poole pealt) Argo Vals Band, kes süstis publikusse veelgi energiat ja innukust. Kõlasid tuttavalt magusad helikihistused ning bändi erksus ja soojus julgustasid veel kaasa elama ning muusikast viimast võtma. Lavast pisut eemal oli süüdatud lõke ja osa inimesi koondus selle ümber end soojendama. Oli meeldiv kulgemine festivali lõpu poole.
Festivali miinustena tooksin välja pisut logiseva ja arusaamatu kava laupäeval ning samuti kallid hinnad söögi- ja joogipoolise pakkujatelt. Festivalitoiduks oleva pasta 10-eurone hind oli põhjendamatult kallis. Samuti olid vaatamata suurele hulgale erinevatele söögipunktidele siiski pikad järjekorrad ning inimesed pidid liiga kaua järjekorras seisma, selle asemel, et saaks tõeliselt muusikat nautida. Kuna tundub, et festivali populaarsus aasta-aastalt aina kasvab, siis soovitan inimestel end ise juba aegsasti toiduga varustada ja pidada silmas, milline olukord festivalialal võib tekkida. Samuti panen festivalikorraldajatele südamele, et kogu see olukord tuleks järgmiseks aastaks paremini ja külastaja jaoks pisut ökonoomsemalt läbi mõelda. Samas tooksin siiski positiivsena välja selle, et toiduvaliku poolest oli see aasta eelmistega võrreldes kindlalt rikkalikum. Esindatud olid mitmed erinevad maitsed / erinevate piirkondade köögid. Esinejate valikul sooviks ehk rohkem julgust (mitmed selleaastased artistid on Eestis väga tuntud ja neid on mitmel pool mujalgi kuulda/näha) ja stiililist varieeruvust, nii et muusika siiski omavahel kokku sobituks ja ei tekiks küsimusi kava koostamisel tehtud valikute kohta.
Kuigi eelmistel aastatel oli kogu olemine kuidagi kodusem, jäi sellest aastast siiski hea üldmulje ja sain nauditava elamuse osaliseks. Kuulda sai oma headuse poolest tuntud esinejaid ja teha ka paar uut avastust, mida hilisemaks kõrva taha panna. Oli tore näha erinevate muusikat täiendavate atraktsioonide ja võimaluste lisandumist. Eriliselt hakkasid silma soengulava ja mitmed kunstilised lahendused. Valged valgustatud kuubikud ja metsa samblataimetekil ussina liikuv valgustus, samuti palltulukesed pea kohal okste küljes tõid alati naeratuse näole ja väga mitmed kasutasid neid pildistamise taustana.
Ootan huviga uusi lahendusi ja soovitan soojalt festivali külastada. 2017 on juubeliaasta!
