Juuli teine nädalavahetus ja Kultuuritolm ongi selleks aastaks läbi. Inimestel on olnud aega, et ennast koguda, mõtteid ritta panna, mälestusi kinnitada. Käes on jälle argipäev ja elu läheb ikka edasi, nagu tal kombeks on.
Aga mis siis nädalavahetusel ja Kultuuritolmul näha ja kogeda sai?
Entusiastlikud liikumishuvilised võisid alustada oma festivalikogemust rattatuuriga, mille käigus otsiti erinevaid asukohti, kus sai näha lühiversiooni sellest, milliseid erinevaid esitlusvorme terve ürituse käigus näha saab. Oli muusikat, kunsti, luulet. Sattusin isegi ühte neist salajastest asukohtadest. Koht: Linnahalli sisehoov, esineja: The Diamond Blow. Mind ümbritses suur hulk rattureid ja tundsin ennast kuidagi erilisena, nagu teeksin sohki, olles üks vähestest, kellel ratast ei olnud. Inimesed olid elevuses, räägiti juttu, tiristati rattakellasid. Ja juba vuratigi edasi ning mina lonkisin vaikselt järele, olles saanud juba päris korraliku süsti kultuurihõngu.
Ürituse alalt võis leida neli erinevat lava: Hoov, Punane lava, Helepunane lava, Võluaed. Kõik olid millegi poolest erinevad ning väljapaistvad.
Hoovis oli välilavale kohane päevavalgust ja õue akustikat ära kasutav kava. Ürituse avas reede õhtul Henri Hütt oma performance’iga „The Perfect Moment“, mis kujutas endast tähistamise tähistamist. Sobilik algus säärasele festivalile. Hoovis oli muusikat, luulet, aktiivne pinksimäng, kõhutäide, puhkamisvõimalus, kirbuturg. Võimalus nautida mingit osa kultuurist ja samal ajal hoida ennast muus tegevuses, hoida keha erksa ja väsimatuna. Kõige silmapaistvama ja kaasahaaravama esitluse tegid Digital Poetry Slam’i inimesed, kes esitasid erinevatest luuletustest kokku miksitud tekste. Neist enim tabas tähelepanunoote Chungini saksa keeles esitatud luule. On midagi nii kibe-meeldivat selles, kuidas juba iseenesest jõulisele saksa keelele saab esitamisel saavutatud tonaalsusega lisada juurde teatava agressiivse elemendi.
Punane lava pakkus hullutavalt köitvaid bände. Kõige enam tõmbasid rahvast käima reede õhtul romantiline ja armastust õhkav Marten Kuningas oma uue bändiga Miljardid ning laupäeva õhtul aegade ülene VEN-NAS-KOND, VEN-NAS-KOND, millele pakkus Võluaias ehk elektroonilise muusika laval konkurentsi publiku keha ja meeli väänav Tommy Cash.
Reede õhtut alustasid Võluaias viimase aasta jooksul mitmeid kuumi techno-muusika pidusid korraldanud rühmituse Infinitiiv residendid Tõnis Malkov ja Kenn-Eerik Kannike, kes suutsid oma sume-tumedate ja sügavate rütmidega rahva kiirelt kaasa haarata. Õhtu hiliseim aeg samas saalis oli aga Islandi techno ehk Exose ja Bjarki päralt ning nende puhul võis kogu olemusega muusika hüpnotiseerivat võlu tunda. Mis aga selle saali puhul kuidagi ei sobinud, oli tunne, et viibiks justkui kooli aulas ja käimas on koolilõpudisko. Kui aga tuled väheseks tõmmata ja silmad kinni panna ning lasta muusikal endast läbi minna, võib tunda seda õiget meeleolu ja tantsuhimu. Oli uudishimulikke inimesi, kes justkui selle muusikaga varem tutvunud polnud, aga ometi pälviti ka nende tähelepanu ning saalis oli pidevalt liikumist ja jalatatsumist.
Kõige enam visuaalset põnevust pakkus kindlasti Helepunane lava, mis oli pühendatud ;paranoia publishing performance programmile. Tegemist oli mõtteid ja ideid pakkuvate ning argielu tapvate esinejatega, kes tõid kunsti ka tavakodanikule lähemale. Täpselt tema silma alla, et siis lahti mõtestada, võtta ja jätta, mis endale meelepärasem tundus. Kõige enam tõi rahulolumuige suule Rebel Angel, kes kehastas minu jaoks Eesti kunsti ühtaegu toorest ja mässulikku mõtestatust.
Festivali eesmärgiks oli jätkuvalt pakkuda võimalikult rikkalikult erinevat kultuuri. Selle eesmärgipüstitusega saadi suurepäraselt hakkama. Kava oli kirev ning vaatamist ja kuulamist oli palju. Kahju oli aga sellest, et nii reede kui ka laupäeva õhtul olid saalid varajaste esinejate ajal alles üsna tühjad. Ringi luusisid vähesed inimesed, kellest võis ära tunda esinejaid, korraldajaid, kõige suuremaid kogu programmi huvilisi. Millest see küll sõltub ja kuidas meelitada inimesi juba õhtu alguses kohale, see on üks küsimus, mille vastus jääb korraldajatele järgmiseks aastaks välja mõelda. Tõde on aga see, et alguses ei saanud vedama ja pärast pidama ning teisel ööl/varahommikul oli mitmeid nautlejaid, kes ei soovinud kuidagi koju minna ja oleksid hea meelega ka kolmanda päeva Kultuuritolmu rüpes veetnud.
Esimest aastat toimus festival Telliskivi territooriumil ja inimestelt muljeid pärides võis sellega seoses kuulda nii positiivseid kui negatiivseid arvamusi. Tulihingelised „patareilased“ Kultuuritolmu pioneerkülastajate näol ei suutnud kuidagi selles keskkonnas ennast nii hästi ja vabalt tunda, nagu Patarei vangla territoorium oli võimaldanud. Teised olid aga rõõmsad ja rahul, meeldis programm, meeldis asukoht. Korraldajatel tuleb osata leida tasakaal uue koha ja uute inimeste ning vana koha mälestuste ja pikaaegsete külastajate vahel. Selle aasta festivaliga on aga kindlasti tehtud samm õiges suunas.
