Kui külastaja on möödunud tohutusuurest sildist “300”, mis tähistab Kadrirou lossi ja pargi aastapäeva, hakkavad jalgteed mahedas küünlavalguses kumama. Pea kohal ümisevad mõned ringitiirutavad droonid, mis jäädvustavad allpool toimuvat vaatemängu ning pargist sisse-välja voogavaid inimesi. Kaks noort jooksevad ümber väikese tiigi ja taassüütavad vees ulpivaid küünlaid.
13. iga-aastane festival “Valgus kõnnib” sai avalöögi kolmapäeval, 19. septembril kell 19. Noil suve viimastel hetkedel mõjus pea kohal kõrguv sinine taevas lausa nostalgiliselt. Õhtu pimenedes muutusid rahvamassid suuremaks ja igas eas külastajate mobiiltelefonid lisasid maastikule veel ühe helendava valguskihi.
Sügaval pargis, Kadrioru lilleaia müüril rullus lahti lihtne lugu vanamoodsates kostüümides siluettidest, kes kahe pildiraami vahel liikusid. Lapsed tõusid kikivarvule, püüdes käsi piisavalt kõrgele sirutada, et raamide alumises servas varjuteatrit teha. Vanem generatsioon tungles, et teha endale ruumi Eesti videokunstnike Mikk Mäe ja Sander Jooni installatsiooniga “Miraaž” poseerimiseks ning pildistamiseks. Teisel pool aeda, Kadrioru lossi rõdul astusid üles tuležonglöörid ja hooldatud murulappe ääristavate küünalde väikesed leegid tantisklesid. Helitaust oli vaikne, vaid purskkaevu vulin laskis loomulikul müral omasoodu kulgeda.
Teisel pool Kadrioru lossi esitles Norra videokunstnik Anastasia Isachsen muinasjutt-installatsiooni “Sügisball”, mida projitseeriti majesteetiliku hoone fassaadile. Etenduste vahepeal lendlesid üle kogu hoone sügislehed. Kui algas muusika (tuled olid seadistatud võimsa keelpillimuusika taktis), hakkasid pildid oma lugu jutustama. Linnud heljusid üle seina, maja keskosas keerles suursugune daam, juuksed pea kohale kokku kuhjatud, üks ümmargustest akendest pidevalt tema nägu varjamas. Lühikese etenduse lõpupoole sai kokku paar, et kogu öö tantsides mööda saata, seejärel hajus lugu tasahilju vaheajaks ja uue publiku kogunedes hakkasid lehed taas lendlema.
Kõige rohkem rahvast sagis Kadrioru Luigetiigi muusikaliste purskkaevude ümber. Kõlas viis lühikest pala – alustades Pjotr Tšaikovski balleti “Pähklipureja” “Lillede valsist” ja lõpetades ooperiklassikaga “Por ti volare” –, samas kui veejoad tiigi pinnal tantsisid. Mahedad lillad ja sinised toonid, võimas punane valgus või lihtsad valged veejoad sööstsid kõrgele pargi puudelatvade kohale või keerlesid erikujuliselt muusika taktis. Hoiatus: esiridades viibijad võivad kokku puutude veepritsmete või objektiividega. Iga ühe muusikapala pikkuse minietenduse vahele jäi 3–5-minutine paus. Kui on soov vaadata ära kogu etendus kõikide muusikapaladega, võiks kohale jääda 30–45 minutiks. Luigetiigi etendused korduvad alates kella 19st kuni südaööni, suur osa publikust liigub pärast üht lugu edasi, nii et läheb vaja vaid mõneminutilist kannatlikkust, et saavutada hea vaade.
Laias laastus igal kümnendal tiigi äärde kogunenud inimesel (kaasa arvatud minul) oli käes nutitelefon, mille ekraan oli suunatud etendusele ja sellest kujunes minu kõige keerulisem võitlus. Soovisin toimuvat jäädvustada, et jagada seda blogi lugejatega, kuid avastasin, et installatsioonide vaatamine ekraani kaudu ei lase mul etendusega kaasa minna. Elude jäädvustamine tundub tänapäeval olevat meie teine loomus, kuid need hetked, mil mul tuli meelde peatuda ja süveneda valgusmängu jälgimisse, andsid kogetule täiesti uue kaalu. Kadreerimisele keskendumise asemel koondasin tähelepanu kunstilisele elamusele.
Kokkuvõttes istusin ligi tund aega Luigetiigi ääres, otsides ja valides sobivat aega fotode, videote ja märkmete tegemiseks, kuid siis jätsin kõik kõrvalise sinnapaika. Silmitsesin vaimustunult reaalajas purskkaevusid, samal ajal kui mu kõrvu kostusid ümbritseva muusika crescendo’d. Kuigi ilmselgelt ei ole ma nutitelefonide ega sotsiaalmeedia vastane, rabas mind, kui võimsaks muutuvad hetked, kui kõik muu peale kohalolu muutub teisejärguliseks.
Festival “Valgus kõnnib” jätkub neljapäeval, 20. septembril etendustega Kadriorus ja vanalinnas ning lõppeb reedel, 21. septembril installatioonidega vanalinnas. Kogu programmiga saab tutvuda siin.
@media only screen and (min-width: 981px) {
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item {
margin: 0 !important;
width: 25% !important;
clear: none !important;
}
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item:nth-of-type(4n+1) {
clear: both !important;
}
}
/* Center titles */
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item.et_pb_grid_item .et_pb_gallery_title {
text-align: left;
}
/* Image fit */
.et_pb_gallery_item.et_pb_grid_item .et_pb_gallery_image img {
object-fit: initial !important;
}
