Laval: Jim Ashilevi, Rene Köster, Kaido Torn, Minna-Triin Kohv
Kunstnik: Kaitlin Pirnpuu
Helikunstnik: Kenn-Eerik Kannike
Valguskunstnik: Rommi Ruttas
Videokunstnik: Ragnar Markus
Tarkvaralahendused: Kert Ojasoo, Kristin Ehala
Lavastuslik konsultant: Katrina Duka
Produtsent: Johanna-Mai Riismaa
Mulle tundub, et virtuaalruumi võib võrrelda saunalavaga, kus kõik on end ootusärevalt naudingu või heaolu nimel paljaks koorinud, arvestamata sellega, et tulemuseks võib olla hoopis põrguvalu põhjustav kuumus ja sellele järgnev pettumus.
Selge on see, et Elektroonilise Jumala nime taha koonduv kollektiiv valutab südant olukorra üle, kus virtuaalreaalsus on justkui rohkem tõeline kui reaalsus ise. Internet loob eeldused koheseks reageeringuks, nullides inimsuhtluse vahele jäävad emotsioonid, konteksti – inimeseks olemise. Kumb suhtlusvorm on siiski rohkem päris?
Etendus “Saun” Kumu auditooriumis sai alguse enne veel, kui kõik inimesed olid saalis oma koha leidnud. Kaasahaarava tantsuga laval ja istmete vahel sätiti paika etenduse tempo ja loodi sellega järgnevaks hea atmosfäär. Vahenditeks või rekvisiitideks, millega ideid väljendati, olid lava poolitav kilesein ja ekraan, millelt võis lugeda, et publikut tahetakse passiivsest vaataja rollist välja tuua, andes talle ülesande ühele internetilehele sisse logida. Millega see kõik kulmineerub, selgub alles etenduse lõpus.
Kilel on “Sauna” etenduse kontekstis sümboolne tähendus. Inimese “pärismina” ja “virtuaalmina” suhteid iseloomustab metafoorina kile, mis illustreerib, kuidas me internetis oleva teabe abil justkui küündime inimeseni, ent samas päriselt temani mitte kunagi ei jõua. Midagi jääb sinna vahele. Üks, mida etendus minu meelest rõhutab, on see, et kui “virtuaalmina” peaks purema, siis ta pureb valusalt ja päriselt.
Etenduse idee seisneski suures osas internetis enesekuvandi loomises ja hinnangu saamises. Kureeritud Instagrami konto haldamine ja laikide kokku loendamine on pea igaühe argipäevareaalsus. Siinkohal ei räägi ma vastuvoolu ujujatest, vaid enamikust. Üks valukoht, millel peatuti, oli virtuaalruumis anonüümseks jäämise võimalus. Just see anonüümsus on tegelikult relv, millega saame kellelegi päriselt liiga teha. Vaatajale anti etenduse käigus õigus pealtnäha anonüümsena otsustada, milline laval olnute esinemine kõige meeldejäävam oli ning kuidas peaks läbikukkunut karistama.
Virtuaalreaalsus on nagu saunalava, kus kõik saavad kuuma anda. Pärast jääb igaüks iseseisvalt oma haavu lakkuma või end sellest kõigest puhtaks pesema. Usun, et virtuaalreaalsusega seonduvast elutunnetusest on oluline rääkida. Minu jaoks on selle juures tähtis, kuidas eristada kasvava teabe hulgast olulist. Viis, kuidas kõiki neid ideid eteduse käigus väljendati, oli minu jaoks veidi igav. Kuigi laval oli mitmeid häid näitlejaid ja tantsijaid, ei saanud parim neis avalduda. Etenduse kulminatsiooniks jäigi Jim Ashilevi esitatud Radioheadi “Creep”, mida said Chatroulette’i abil lisaks etendusel osalejatele vaadata ka juhuslikud inimesed.
Etendust “Saun” saab Kumu auditoorimis näha veel 10. ja 11. detsembril 2018.
