TASE ’16 peanäitus
Kunstiakadeemia Rauaniidi hoones, 2.–16. juuni

„ALLTOGETHER/ÜHESKOOS“
Viljandi Linnagaleriis, 7. juuni – 8. juuli

Kui Lenin ütles, et kunst kuulub rahvale, siis ei mõelnud ta seda, mida tavaliselt arvatakse. Täpsemalt: kindlasti mõtles bolševike juht ka seda, et kunst peab saama eraomandist rahva ühisomandiks, aga mitte sel hetkel, kui ta ütles oma kuulsa lause. Toona pidas ta silmas seda, et kunst peab olema rahvalik.

„Jah, kallis Clara, midagi ei ole teha, me mõlemad oleme vanad,“ meenutas Clara Zetkin hiljem Lenini sõnu. „Uue kunstiga me sammu pidada ei suuda, me lohiseme järel. Aga oluline ei olegi meie arvamus kunstist. Oluline ei ole ka see, mida annab kunst mõnele sajale, isegi mõnele tuhandele sellest elanike hulgast, mida arvutatakse miljonites. Kunst kuulub rahvale. See peab lähtuma oma sügavaimate juurtega laiadest töötavatest massidest endist. See peab olema nendele massidele arusaadav ja nende poolt armastatud. See peab ühendama nende masside tundeid, mõtteid ja soove, neid ülendama.“

Kui üritada vaadata kõnealuseid näitusi läbi vana bolševiku silmade, siis ei ole rõõmustamiseks ilmselt palju põhjust, sest neid näitusesaale ei väisa igapäevaselt kaugeltki sellised hordid nagu Lenini enda mausoleumi. Tavalisele vaatajale ongi aga nii mugavam, sest inimtühjad saalid lasevad ju keskenduda paremini kunstile ehk selle vaatamisele. Olgu siis pealegi, et huviliste arv ulatub sadade, parimal juhul tuhandete, mitte miljoniteni.

Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE peanäitus ulatub läbi nelja korruse ning selle rahulikult vaatamiseks tasuks varuda vähemalt tund, eriti põhjalikuks tutvumiseks terve päev. See näitus on nii laiahaardeline, et peaks pakkuma midagi igale maitsele. Isegi neile, keda kunst üldiselt ei huvita. Näiteks tootedisaini osas võib leida huvitavaid seadeldisi, mille ümber käiks tohutu tunglemine tehnikamessidel. Küsimus ongi aga selles, kas taolised potentsiaalsed huvilised selle näituse üles leiavad. Või jääb see töörahva laiadele massidele ikkagi kaugeks.

Kuna mind isiklikult huvitavad rohkem sotsiaalne kunst, ökoteemad ja mälu problemaatika, siis juhin siin eraldi tähelepanu peamiselt neid valdkondi puudutavatele töödele, sest kui tahta anda ülevaade kõigest näitusel väljas olevast, siis tuleks kirjutada terve raamat, mitte piirduda ühe blogipostitusega.

Kõigepealt vapustab graafika osakonna austusavaldus Rüütelkonna hoones töötanud inimestele, mis katab ühes suures ruumis terve seina ja põranda ning on kaetud kohati jalajälgedega, kuid siiski muljetavaldav juba ainuüksi oma mõõtmetelt.

Veel samalt korruselt võib leida Katariina Meisteri suure kroonimismaali, mille aluseks on võetud Jacques-Louis Davidi maali „Napoleoni kroonimine“ (1806–1807) taaslavastus filmist „Désirée“ (1954). Meister võttis filmist stoppkaadri ning tegi selle põhjal pea sama suure maali nagu Davidi oma. Kui mõnikord on kõlanud halvustavaid jutte, mille kohaselt tänapäeva kunstnikud ei valda enam üldse klassikalist maalitehnikat, siis see on justkui omapärane kinnitus vastupidisele.

Liigume edasi. Järgmine korrus on pühendatud disainile, mis tähendab, et sealt leiab asju praktiliseks kasutamiseks. Näiteks Maria Sidorenko eksperimentaalse disainiga multifunktsionaalsed kipsvormid kujutavad endast keraamiliste kausikeste ja vaaside uusimat moodi, mis näeb välja täitsa meeldiv.

Samuti leiab seal tutvustamist Piret Uustali „Turvaseade paarisuhtevägivalla ohvritele“, mille idee seisneb selles, et automaatselt aktiveeruv keha stressi indikaator, mis paigaldatakse inimese külge, saadab sõnumeid häirekeskusele. Kõlab nagu utoopia või koguni düstoopia, aga juhib vähemalt tähelepanu väga tõsisele probleemile.

Birgit Pählapuu pokaalide komplekt ning Sandra Kossorotova ökoteadlik moedisain võiksid seevastu ilmselt kohe tootmisesse minna, sest need näivad olevat üsna praktilised. Võimalik, et need ongi juba sinna teel või kohalegi jõudnud. Tavaline näitusekülastaja ju lihtsalt kõike ei tea.

Arhitektuurile pühendatud korruselt leidsin Annika Kaldoja kohvipaksust biolagunevad materjalid, millel võib olla veelgi suurem tulevik, sest toorainet ehk kohvipaksu leidub maailmas lademetes ja tuleb järjest juurde. On ju äärmiselt tervitatav, kui selle taaskasutamiseks uusi võimalusi leitakse.

Lõpuks hakkab kostuma kuskilt kellegi hääl. Mõtlen endamisi, et ma polegi ainuke külastaja. Aga selgub, et hoopis Sohvi Viik loeb seal oma udupiltidele peale mälupilte. Teda ennast kusagil ei paista. Jutt tuleb masinast, ilmselt salvestatuna, kuid see ei valmista pettumust, sest tema pildinäitusel on väga huvitav kontseptsioon. Viik tõstatab küsimuse fotomälu objektiivsusest.

Lihtsalt enda mälule tuginedes võiks tuua EKA suurelt näituselt välja veel umbes sama palju töid. Meeldejäävat oli palju. Aga et jutt liiga pikaks ei veniks, lõpetuseks veidi ka sellest teisest näitusest.

Viljandi Linnagaleriis festivali „Arteground“ raames avatud „ALLTOGETHER/ÜHESKOOS“ kujutab endast, nagu nime põhjal võib oletada, samuti suurt ülevaatenäitust. Esindatud on ligi poolsada kunstnikku, põhiliselt Soomest. Avamisel naljatati, et seal olid kohal pooled Helsingi kunstnikud. Lühidalt: võimas üritus.

Fotod, maalid, joonistused jne. Teiste hulgast torkab silma Jan Jalali, Soomes elava iraaklasest pagulase töö nimega „Ülesanne: joonistamine“, mis kujutab endast nelja Iraagist kaasa võetud lapse joonistatud pilti, kõigil neist kujutatud sõda koos lõhki lastud mürsu ja selgitusega: „Lapsed, kes need joonistasid, on kõik läinud …“ Rohkem on siiski helgemaid teemasid, abstraktsemaid asju, ilusaid värvilisi pildikesi.

Kui EKA näitusel väljapandud tööd on üldiselt mittedekoratiivsed või liiga suured selleks, et mahtuda tavalise kortermaja elutuppa, siis „Artegroundi“ omal enamikus just parajad esikusse riputamiseks. Paljud neist on ka müügis, hinnad alates paarisajast eurost, kuid üldiselt mitte väga taskukohased keskmisele eestlasele.

Hea uudis on aga see, et mõlemat näitust saab külastada täiesti tasuta, võib lihtsalt tänavalt sisse astuda. See on peaaegu nagu kommunistide utoopiate teostumine praktikas. Oleks vaja ainult rohkem inimesi, kes oskaks hinnata seda, mida kunstil neile öelda on.