„Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad,” kirjutab Andres Laiapea.
Tere, lugupeetud lugejad!
Kirjutan teile, et tutvustada lühidalt hiljuti Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud kogumikku „Kuusteist Eesti kirja”. Selle kaante vahelt leiab kuueteistkümne Eesti meesprosaisti kirjad, mis sarnanevad küll sageli rohkem esseedele või novellidele kui tavapärastele kirjadele, kas tõelisele või üksnes kujuteldavale adressaadile. Samas on need muidugi mõeldud lugejate laiemale ringile, kirjutatud just selles kogumikus avaldamiseks.
Andrei Hvostov kirjutab enda pojatütrele, kes hiljuti sündis, aastasse 2050. Jan Kaus oma naisele olevikus. Meelis Friedenthal ühele Norra luuletajale. Urmas Vadi aga Eesti rahvale (kehastudes justkui eestlaste unistuste pagulaseks). Enn Nõu oma ammu surnud vanaonule. Olev Remsu lausa Jeesusele. P. I. Filimonov iseendale (lugemiseks pärast isiksuse ümbertegemise operatsiooni). Peeter Sauter kirjutab Loomingu Raamatukogule ja mõnele tütarlapsele. Lauri Sommer enda kunagisele tüdruksõbrale. Kalle Käsper oma siit ilmast lahkunud abikaasale Elüüsiumi väljadele. Rein Veidemann Eestile. Toomas Vint kunstisõbrale (kaasaegsest kunstist). Paavo Matsin (kehastudes oma jopekäisest leitud nagiks) Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule. Ülo Mattheus oma surnud emale. Tiit Aleksejev tütrele. Indrek Koff oma surnud sõpradele.
Kuna kõnealused tekstid on algusest peale mõeldud (sündinud) avaldamiseks, laiema lugejaskonna ette jõudmiseks, siis põimub isiklik neis tugevalt ühiskondlikuga. Nii annavad need kokku omamoodi suvalise läbilõike Eesti ühiskonna hetkeseisust, aga ka ajaloost, inimeste jaoks olulistest teemadest ja nähtustest (näiteks on mitmetes juttu sotsiaalmeediast, Facebookist), tulevikuga seotud mõtetest.
Kogumik on mõtteline järg varem ilmunud naisautorite kogumikele „Kaksteist Eesti kirja” (1995) ja „Kolmteist Eesti kirja” (2016). On küll tore kujutleda, et mehed (lumehelbekesed) hakkasid protesteerima sooliselt ebavõrdse kohtlemise vastu ja saidki tänu sellele oma kogumiku, aga kuidas oli asi tegelikult, seda ma ei tea. Nii või teisiti võiks järgmine sarnane kogumik olla sooneutraalne, koostatud tõmbluku meetodil.
Tegelikult võiks Loomingu Raamatukogu alustada edaspidi igat aastakäiku mõne sarnase kogumikuga („100 Eesti luuletust”, „10 Eesti novelli” jne), mis toob ühtede kaante vahele kokku meie erinevad kaasaegsed autorid. See võimaldaks kohalikel kirjandushuvilistel saada kiiresti kerge ülevaate sellest, kes kuidas kirjutab – olla justkui kataloogiks, milles sisalduvate tekstinäidete põhjal langetada järgnevaid otsuseid raamatute ostmiseks.
Nüüd kaldusin juba teemast kõrvale, hakkasin lausa heietama, lihtne raamatutvustus muutus järsku sisuliselt palvekirjaks Loomingu Raamatukogu toimetajatele ja kolleegiumile. Kui teha veidi kriitikat, siis seisnebki see selles, et paljude kõnealuses kogumikus leiduvate tekstide puhul on liiga arusaadav, et need on suunatud eelkõige mitte nimetatud adressaadile, vaid kolmandale osapoolele ehk tavalisele lugejale – sageli ei teki seda tunnet, et meil lastaks heita pilk kellegi erakirjavahetusse.
Aga muidu hea. Tekstid on piisavalt lühikesed, enamasti 6–7 lehekülge, et mitte muutuda tüütuks. Ja kuna autorid on erinevad, siis valitseb ka stiililine mitmekesisus. Kõige parem ongi see, et nii saab kiiresti kätte pildi sellest, kuidas keegi kirjutab. Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad.
