Andris Feldmanise debüütromaani „Viimased tuhat aastat“ tagakaanel märgib režissöör Veiko Õunpuu oma muljeid jagades, et „igasugune hüpoteetiline tulevik on vaid oleviku kirjeldus“. Nii kategoorilise väitega on raske nõustuda, kuid konkreetse teose puhul tundub tõesti sageli, et tulevik ei erine palju tänapäevast.
Esikaanel vaatab keegi noormees, kelles võime tunda ära nii peategelase Niko kui ka lugeja enda, musta auku või ringi, mis lehekülgede möödudes järjest kahaneb, muutudes lõpuks päris väikeseks, kuni vastu tuleb must sein, tagakaane sisekülg, et kõik võiks alata algusest peale, aga juba kusagil mujal, mõnes teises loos.
Raamatu kaanekujundus võib jätta esmapilgul mulje, et see on noorteromaan. Lapsevanemad peavad teadma, et nende kaante vahel tarvitatakse ohtralt meelemürke, esineb seksi ning toorest vägivalda ja enesetappe. Kui see oleks film, siis ei oleks see alla 16-aastastele soovitatav. Küll aga võib see pakkuda eriti huvi gümnasistidele, üliõpilastele ja teistele noortele täiskasvanutele, elluastujatele.
Kesksed tegelased on Niko ja Vera, kes kohtuvad Berliinis. Niko emigreerus sinna Eestist, Vera suguvõsa on pärit Venemaalt. Pärast mõningaid seiklusi leiavad nad endale ühise kodu ja saavad lapse, aga õnnelikult see lugu ei lõppe.
Kuna raamatu tutvustust lugenutele on algusest peale teada, et tegevus toimub mitme sajandi pärast, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat, siis ei ole see spoiler, kui siinkohal paljastada, et see lugu lõpeb viimase inimese kirjeldusega enda surmast. Kui tavaliselt jõutakse nägemustes inimkonna tulevikust välja avakosmosesse või teistele planeetidele, siis siin jääb see lõpuni seotuks planeediga Maa.
Autori väitel leiavad kujutatud sündmused aset küll alles paari sajandi pärast, kuid valitsev tehniline tase on selline, milleni jõudmiseks võib kuluda minu meelest maksimaalselt pool sajandit. Transhumanism (vaata https://2045.com) kukub väidetavalt läbi. Autode tootmine küll lõpetatakse, kuid teleportatsiooni asemel on käigus taksomaadid ja ühistransport. Inimkonna eest hoolitsevad mingid selge näota masinad, aga otsene kokkupuude nendega on kuidagi väga väike (näiteks toidul, mida jagatakse talongide eest, tuleb ikkagi ise järel käia jne). Tänapäevaga võrreldes paistab olevat suurim tehniline uuendus sünnituskookonite kasutuselevõtt.
Lühidalt – teaduslikust fantastikast on asi üsna kaugel. Mulle isiklikult ei tundu üldse usutav, et tehniline progress jääb järgmise kahe sajandi jooksul nii tagasihoidlikuks, isegi kui vahepeal toimub Suur Sõda ja inimkond kahaneb kolme miljardini. See kõik on aga nii või teisiti vaid taust, mis ei ole selle loo juures kõige olulisem. Võib-olla ongi lugejatel tegelastega kergem samastuda, kui nende maailm ei erine liiga palju tänapäevasest.
Kõnealuse raamatuga ühel ajal tuli välja mängufilm „Teesklejad“, mille stsenaariumi üks autoritest on Andris Feldmanis. „Viimased tuhat aastat“ on vägagi filmilik raamat, seda lugedes hakkab pilt kohe silme ees jooksma, aga odavat filmi selle põhjal teha ei saaks, kuluks vähemalt kümneid miljoneid. Ja kui „Teesklejad“ jätab lõpuks õhku küsimuse, mis siis ikkagi juhtus, siis „Viimased tuhat aastat“ jätab lugejad otsima vastust küsimusele, miks see ikkagi juhtus.
Kui praegu võib tajuda eutanaasia üha laialdasema seadustamise taga kohati ka varjatud soovi vabaneda n-ö „tsiviliseeritud“ moel sotsiaalsüsteemile koormavaks muutunud inimestest (ajada väeteid ja vanureid sotsiaalse surve ja kultuuriliste normide muutmise abil edaspidi järjest enam vabasurma, et ei oleks vaja teha kulutusi nende hooldamisele), siis suitsiidiklubide tegutsemine tulevikus, kus salapärased masinad on kõrvaldanud maailmast puuduse ja võimaldavad inimestel elada lihtsalt jõudeelu, ei ole tegelikult sugugi nii kergesti seletatav.
Lugedes võib tekkida veel mitu küsimust, mis jäävad raamatus vastuseta, näiteks: kui inimestele jagavad kõiki asju masinad, siis kust saavad tegelased nii palju igasuguseid erinevaid meelemürke, kas samuti masinate käest?
Kokkuvõttes mõtlemapanev teos, aga mitte vastuseid andev. Päris hästi kirjutatud, esitatud nüüd ka parimale ilukirjanduslikule debüüdile antava Betti Alveri kirjanduspreemia nominendiks (võitja kuulutatakse välja 23. novembril). Raamatu läbimiseks kulub rahulikult lugedes umbes viis tundi.
P.S. Andris Feldmanise ennustuse kohaselt on viimane planeedil Maa kõlav muusikapala „Take Five“, esitaja Dave Brubecki kvartett. See läheb juhuslikult käima mõni tuhat aastat pärast seda, kui viimane inimene sureb ja masinad planeedilt Maa teadmata suunas lahkuvad. Elame-näeme, aga lugedes oli seda küll hea kuulata, soovitan panna korduse peale ja lasta ennast sellel läbi kogu raamatu kanda – https://www.youtube.com/watch?v=PHdU5sHigYQ.
