15. veebruaril esietendus teatris Must Kast Lennart Peebu lavastus „Võõrana põhjala kõrbes“, mis on pseudopärimuslik kaemus maagilise realismi võtmes. Teksti autoriks on Marite H. Butkaite. Teatri Must Kast varasematest uhkem ja suursugusem lavastus räägib loo erinevatest suhetest, mille keskmes on inimesed ja loodus.
Inimene ja loodus
Juba saali sisenedes istub keset kõrbe puu all hullumeelne Tiina, kes ootab ja igatseb oma meest. Tema on kohalik, kes elab põhjamaal. Kaugelt ja soojalt lõunamaalt jõuab siia mustade ja pikkade kiharatega värvilises riietuses tundmatu kaunitar. Tema on võõras, kes peab külmal ja süngel maal hakkama saama. Kaunitaril on eriline suhe nii looduse kui inimestega. Ta asub elama koos lihtsa talumehe Jaaniga, kelles neiu eksootilisus tekitab nii segadust kui ka põnevust ühekorraga.
Üldiselt keskendutakse kahte moodi suhetele: inimeste omavahelised suhted ning suhe inimese ja looduse vahel. Eriline koht loos on antropomorfiseeritud Sool (Märt Koik), kes näitab inimese ja looduse vahelisi sügavaid suhteid. Lõunamaa neiu suhe Sooga on eriline. Mõni inimene isegi ei märka Sood, kuid kaunitar nägi teda ja sulas temaga justkui ühte. Väga huvitav on jälgida näitleja ülimalt paindlikku ja liikuvat kehatööd, kui Soo näiteks vihastab ja inimesi endasse uputab. Kahe tegelase koostöö näitab, et inimese suhe loodusega on midagi väga igipõlist ja loomulikku. See on sama oluline kui inimeste omavahelised suhted – inimene ja loodus käivad kokku. Näiteks Soo raevub metsikult, kui teda otsustati kuivendama hakata, sest rikuti midagi, mis peaks säilima igavesti.
Laura Niilsi kehastatav kauge lõunamaa tüdruk on hoopis teistsugune kui kohalikud naised. Ta on lustakas ja naerusuine. Tema suurte silmade ja laia naeratuse taga on mingisugune salapära ja eksootilisus, mis tõmbab kaasa. Mõlemad naisnäitlejad näitavad hästi, kui erinevad on just oma väliselt olekult kaks naist erinevatest maailma paikadest. Samal ajal kehastab Kaija M Kalvet koos Kaarel Targoga ehedalt ja tõetruult maal ja üksinduses elavat inimest. Hoolimata sellest, et erinevalt Tiinast polnud Jaanil loos mingit kindlat eesmärki, esitab ta oma rolli veenvalt. Kõige rohkem erinevaid emotsioone elab läbi Tiina. Ta tunneb nii armuvalu ja igatsust oma mehe pärast, põlgust ja hirmu uue inimese ees kui ka soojust ja rõõmu võõramaa kaunitari sündiva lapse tõttu.
Palju erinevaid elemente
Lavastus käsitleb väga mitmeid erinevaid teemasid. Vaadates üksildast Tiinat, külamees Jaani ja võõramaist kaunitari, tekib muu hulgas küsimus, kes neist on loos tegelikult võõras. Kas võõraks olemine tähendab ilmtingimata uues keskkonnas viibimist? Sündmuste arenedes võib ühel hetkel avastada, et tüdruk kaugelt kohandub uutes oludes pareminigi kui kohalolijad. Ehk on üksildane ja võõras hoopis hullunud Tiina oma mõtetega? Õigeid vastuseid võib olla mitmeid, aga ehk oleneb võõraks olemine hoopis sellest, kuidas inimene end tunneb ja ellu suhtub. Seega võib võõras olla niisama hästi ka see, kes elab talle harjumuspärases keskkonnas, ning koduselt võib end tunda ka äsja kaugelt saabunu.
Kahjuks ei anna Genialistide Klubi saal väga suurt mänguruumi, kuid lavakujundus on lahendatud targalt ja lihtsalt. On olemas nii soo, kõrb kui kodu. Kahtlemata on helikujundusel lavastuses väga suur roll. Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori esitatud laulud mõjuvad võimsalt. Need sobituvad hästi salapärase, kuid etteaimamatu Sooga ja teevad loo emotsionaalsemaks. Uduloori all koor seisis lava ühes ääres ning sobis suurepäraselt kogu ülejäänud ruumiga kokku.
Hoolimata lihtsast kujundusest on tunda, et kohati on kogu lool koos teostusega liiga palju erinevaid osi, mida on raske jälgida. Mõned hetked laval koos kogu heli, valguse ja näitlejatööga mõjuvad kaootiliselt ning raske on keskenduda ainult ühele. Jääb puudu see üks kindel ja läbiv kese, millest kinni haarata. Kuigi mõni stseen näeb visuaalselt väga võimas välja, on mõnel hetkel tunda, et kõike on korraga liiga palju.
Kogu lavastust tervikuna võiks iseloomustada sõnadega „emotsionaalne“ ja „võimas“. Kuigi käsitletakse väga mitmeid erinevaid teemasid, mis kohati võivad jääda ebaselgeks, mõjub „Võõrana põhjala kõrbes“ inimlikult ja puhtalt. Tuli ju keegi kaugelt, kes võeti teiste poolt vastu ja tema võttis omaks olemasoleva. Lõppude lõpuks ei olegi tähtis keskkond ega kultuuriline taust, vaid see, mis on inimeses seespool.
Info ja toimumised leiad siit!
