Tänavune aasta oli Schillingule juba kümnes kord toimuda ning nende aastate jooksul on festivalil üles astunud paljud indie-imed ja muidu mõnusad artistid, kelle etteastetele on nii mõnigi meist ka tunnistajaks olnud. Sellest aga, mis tunne oli festivali kogeda esimest korda ja puhta lehena, kirjutab Anton Malmi.
Kas tõesti toimus Schilling juba kümnendat korda? Ei teagi, miks ma varem pole seal käinud. Rääkisin sõpradele oma kogemusest nii, nagu mulle sellest räägiti – väga üldiselt ja salapäraselt – ning kõik nagu said aru, mida silmas pidasin.
Ütlesin, et festivalil oli mõnus ja seal oli palju lapsi. Need, kes olid ka algusaastatel käinud, ütlesid, et Schilling on muutnud millekski, millest festivalimaastikul on tegelikult puudus: stressivaba õhkkond, kus jooksevad ringi lapsed, külastajatel on kaasas koerad, inimesed on viisakad ja kained ning pakutav toit huvitav ja maitsev. Festival on võib-olla isegi natuke liiga suur sõna selle jaoks, aga ainult heas mõttes.
Pigem oli see suur piknik Kilingi-Nõmme suveaias. Inimestel olid kaasas tekid ja suurem osa külastajatest peesitas lihtsalt päikese käes. Lava ees olla ei olnud vaja, sest muusika levis väga hästi igale poole. Muusikaprogramm oli väga hästi kureeritud.
Festivali alguses kõlasid malbemad ja introvertsemad värvid, mis tervitasid saabuvaid inimesi ja tekitasid teatava sissevaatava meeleolu, mis jäi külastajaid saatma terveks päevaks. Päeva edenedes muutus muusika konkreetsemaks, energilisemaks ja ekstravertsemaks ning aina valjemaks ja bassisemaks. Artistid olid küll üksteisega sarnased, kuid ainult mõtteviisi poolest, sest programm pakkus väga palju vaheldust, liikudest aeglasemast kiiremasse ja heledamast tumedasse. Väga värskendavalt mõjusid ka pausid, mis olid etteastete vahel. See andis hingamisruumi ja mõtlemisaega.
Kesköö paiku pakkus pöörase, energilise ja natuke segase elamuse Pinkshinyultrablast oma kiirete trummikäikude ja ekslevate vokaalidega. Minu jaoks oli kõige põnevam bänd The KVB, mis oma masinlike rütmide ja sügava bassiga võttis Pinkshinyultrablasti laivi naiivse, väljaelava energia ja suunas selle jälle sissepoole. Tegin ka eeltööd, kuid miski ei kõlanud nii, nagu ootasin – kõik oli palju parem. Seda võib tegelikult öelda ka kogu sündmuse kohta.
Olin meeldivalt üllatunud ja tundsin end järgnevatel päevadel festivalile tagasi mõeldes kergelt ja inspireerituna. Kuna õhkkond oli hea ja inimesed toredad, tekkis tunne, et tahaksin ka ise olla parem. Esmakohtumised on alati väga emotsionaalsed, kuid arvan, et Schilling pakub ka edaspidi midagi uut, ootamatut ja värsket.
