„Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)“ on tragikomöödia kahes vaatuses. Võib öelda, et etenduse läbiv joon oli maailm-pöörleb-ümber-minu-talje-mentaliteet.
Esimeses lavastuses hargnevad tegelased monoloogidesse – laval on Teele „Kevadest“, Pille-Riin „Ekke Moorist“ ja Mari „Tõest ja õigusest“. Olenemata kohatisest ülepaisutatusest, on igas karakteris jooned, mida võib leida erineval kujul ning ajahetkel igast naisest.
Urmas Vadi Teele oli Lutsu Teelega võrreldes nagu Pille Pürgi paroodia Anne Veskist. Teele puhul oli tegemist pseudobravuurika ülespuhvitud naisega – sellele aitas kaasa ka anneveskilik kostüümivalik –, kes oli üdini armastust täis ega osanud sellega püsivalt mitte midagi peale hakata. Ta lõi endale seeläbi mingit sorti vabaduse – armastada kõiki samal ajal, kuid samas mitte siduda end pikemalt kellegagi. Roll pani mõtlema, et tegelikult võib selline interpretatsioon inspireerida praegusel ajal sotsiaalselt õrna staatust ehk vanatüdrukuid. Ehk aitab niisugune mõtteviis sel halvamõttelisel sõnal üldse kaduda või sotsiaalselt aktsepteeritavat tähendust omandada?
Pille-Riini roll oleks võinud olla rohkem emotsiooni- kui sõnapõhine. Külmus võinuks välja tulla pigem kõnemaneeri ja üldise hoiaku, kui selle omadussõna liigse rõhutamise kaudu. Samas oli karakter melodramaatiliselt ilus – otsida/näha igas mehes tema tragöödiat ja armastada läbi valu on korraga nii ilus kui söövitav. Valu romantiseerimine oli ilmne, kuid ei kandunud emotsionaalselt siiski nii hästi edasi, kui võiks. Millegipärast tekkis mul seos, et Vadi Pille-Riin meenutab veidi illusioonis elavat koduvägivalla all kannatavat naist.
Kõige tugevamalt ja siiramalt mõjus Kärt Tammjärve Mari, kes mõjus psühhootilise tööhaldjana. Tabav oli jätkumõte Tammsaare legendaarsele lausele „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ – kuidas jätkusuutlikum oleks asendada sõna „armastus“ „surmaga“. Tammjärve sooritus jättis läbivalt kõige sügavama mulje.
Teises vaatuses olid rollid omavahel seotud ning näitlejad ei mattunud enam nii sügavalt oma karakteritesse. Pigem oli laval näha tavalisi naisi. Algul tekkis küsimus, kas üldse kehastatakse kirjandustegelasi, kuid aegamööda koorusid välja Polkovniku lesk, Tiina „Libahundist“ ja Lilli „Tabamata imest“. Kolm naist ootasid bussipeatuses meest nagu rongi. Mõni tuli kella kolmesele mehele, mõni oli lootusetult hiljaks jäänud, mõni ootas kedagi, keda eal ei tule. Teine vaatus oli pseudointellektuaalne versioon naistekast. Vahepeal mõjusid karakterid nagu 16-aastased tüdrukud.
Mind jäi närima toon, kuidas kirjandustegelasi defineerisid üldiselt mehed. Justkui sõltumata sellest, et laval olid põhimõtteliselt ainult naised, jättis see siiski mulje, et tuldi vaid meestele õhkkonda looma. Mulle sümpatiseerib lavastuse mõte, kuid puudu jäi peamiselt sügavusest ja terviklikkusest ning tegelased mõjusid kohati liiga lihtsakoelistena.
Ühtlasi jäid mind häirima läbivad väikesed keelevead, nt „kellegiga“ ja „järgi minema“. Segaseks jäi ka Raivo E. Tamme stseen, kus ta, jahipüss käes, üle lava kõndis. Ilmselt oli see seotud „Libahundiga“, kuid langes justkui kontekstist välja.
Etenduse taotluslikkus jäi üsna segaseks ning Urmas Vadi mäng karakteritega ei jõua minu jaoks ei võidu ega kaotuseni. Ootasin kirjanduslikke naiskangelasi, kuid nendele keskendus tükk ebapiisavalt ning tegelaste talje ümber jäid paraku keerlema vaid jutud meeskangelastest.
