Ootused lavastuse suhtes olid kõrged. Pididki olema. Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” on legendaarne ning Saša Pepeljajev oma nüanssidelt tugeva käekirja ja omanäolise interpretatsiooniga lavastaja. Selline kombinatsioon on paljutõotav ja Pepeljajev tundub ussisõnade lavastamiseks kõige huvitavam variant. Raamatu maagia, müstilise hõngu ja groteski lavale viimine on äärmiselt raske ja riskantne ettevõtmine.
Kivirähki raamatut ilmselt lähemalt tutvustama ei pea. Teost võib pidada eestlaslikuks, kuid samas on see ka midagi kaugemat ja laiapinnalisemat. Teos on aktuaalne ja tabav nii ühiskonna kui inimese mõtestamisel ning kannab kohati olmelise sisu kaudu kõrgemaid tähendusi. Lugesin raamatut esimest korda mäletatavasti 13-aastasena ning lugemisjärgne emotsioon on siiani eredalt meeles. Viimati lugesin sama teost mõni aasta tagasi ning enne etendust kaalutlesin, kas lugeda uuesti. Otsustasin, et tahan lavastust näha toore emotsiooniga, olemata raamatus liigselt kinni – võrdlusmoment on hea, kuid huvitavam on näha etendust nii-öelda puhtalt lehelt.
Lavale oli manatud müütiline ja maagiline õhkkond. Lavakujundus oli kohati minimalistlik – lava panid elama hüpnotiseerivad rütmid ning tugevad visuaalsed kujundid ja lahendused. Metsalik keskkond lahendati õrnade, haldjalike elementidega – ka kostüümid olid klassikalise ürgmeheliku lahenduse asemel tehtud valgetest kangastest. Kogu visuaalne pool mõjus esteetiliselt ja tugevalt. Esmapilgul võib esteetika tunduda raamtaus kujutatuga vastuolus, kuid vastupidiselt oodatule mõjusid taolised nüansid ehedalt ja nauditavalt. Stiilipuhtus segati efektiivselt visuaalsete ja esemeliste lahendustega. Kogu lavastus mõjus tuttava, samal ajal kõrgema, sümbolitega täidetud kunstiteosena ning erinevad dimensioonid moodustasid eriliselt iseäralise, nauditava kogemuse.
Näitlejatööd oli suuresti struktuursed. Pepeljajev toob näitlejate kaudu lavale igavese maagia ja sünergia, mis raputab ja mängib reaalsustajuga. Lavastaja katsetab tihedalt inimvõimete piire, kasutades korraga mitut instinkti. Näitlejaid rakendasid korraga nii vaimseid kui füüsilisi akte, dialooge saatsid distsiplineeritud füüsilised kompositsioonid, manöövrid ja rütmid. Lavastusse põimitud koreograafilised ja muusikalised elemendid olid magnetilised ning täiendasid karakterite iseäralikkust. Näiteks Janika Suurmetsa kehastatud madu Intsu elegantne ja voolujooneline liikumine oli hämmastav. Rütmilisus ja tantsulised elemendid olid läbivad terves lavastuses ning kandsid edasi muistset ja maagilist õhkkonda. Helena Tulve loodud muusika oli sümbioosis lavastuse kineetilisusega ning haaras maagiliste rütmide ja helilahendustega endasse. Nii mõnedki palad kummitavad siiani ning mul oleks tohutult hea meel, kui neid leiaks ka kusagilt internetikeskkonnast.
Kivirähklik läbiv huumorimaneer oli samuti esindatud. See on väga iseäralik ja äratuntav ning peitub samuti just nüanssides. Lavastuses olid ka eraldiseisvad, tänapäevase kontekstiga lühiklipid olmeolukordadest, mõni neist jäi kohati segaseks, kuid üldiselt olid needki huvitava lahendusega.
Tegemist on mitmedimensioonilise lavastusega – üheaegselt ilmnevad grotesk ja elegantsus, nii klassikalised kui ka tänapäevased lahendused. Lavastus oli raamatu näoga, kuid Pepeljajevi interpretatsioon manas talle ka uue, mitmetahulise perspektiivi. Nagu raamatki, on lavastus täis kompleksseid, sümboolseid lahendusi ja nüansse. Kogu trupp tõi teosest lavale imelise ja omanäolise versiooni. Tegemist oli üdini haarava ja lummava lavastusega.
Lavastuse – käigus tundsin ära samad emotsioonid, mis tekkisid teose esmalugemisel eriti eredalt lõi mind kohatine kibedustunne, kui Leemet metsa tagasi läks ja ainsana Mõmmi ja õe Salme eest leidis.
Foto autor: Maris Savik
