15.–16. juunil 2018 toimunud kirjandusteaduse suvekoolist
1978. aastal alustasid kirjandusteadlased kevadsessioonidel kooskäimist ja oma teadustööde tutvustamist. Ehk juba nelikümmend aastat on kirjandusteadlased kogunenud suve hakul, et rääkida lahti oma teadustöid, mis hiljem võivad ilmuda Akadeemias, Sirbis, Methises. Seegi kord rääkis Juhan Liivi muuseumis Alatskivil rahvuslusest ja rahvusmõttest 15 humanitaarteadlast.
Viimase aasta kõige kõrvetavamaks teemaks on osutunud eesti rahvus kui selline, millele saab läheneda erinevate nurkade alt. Esinejate vanus ületas seekord kolmekümnendat eluaastat, mis annab mõista, et noored ei taju rahvusluse ja rahvusmõtte teema tähtsust sellisel määral kui 1940ndatest 1970ndateni sündinud. Vähemasti mitte kirjandusteadlastest noored. See tähendab, et oleme enesekindlalt eestlased ega muretse.
Kõige noorem esineja, Tartu ülikooli doktorant ning Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Ross (1985) tundis teoreetilist huvi rahvuslikkuse ja groteski taga oleva vastu 1968. aasta Aimeé Beekmani raamatus „Kartulikuljused“ ning selle arvustustes. See on huvitav, et tõenäoliselt Rossi eakaaslasena ei suuda mina välja lugeda ridade vahel olevat arvamist, sest ma pole lihtsalt sellises ajas elanud. Ross järeldab aga tekstidest, et „tänapäeva mõistes rahvuslikumalt meelestatud arvajad väldivad rahvusteema arutamist, et nad ei peaks seda tegema võimudiskursuse poolt ette kirjutatud keeles.“ Rahvusluse mitmemõttelisusest nõukogude ühismajandis rääkis ka Tallinna ülikooli humanitaarteaduste lektor Margus Vihalemm.
Vastukaaluks Johanna Rossi kirjandusteadusele pühendatud ettekandele kõneles Tartu ülikooli rahvusteaduste professor Arne Merilai oma isiklikust kokkupuutest rahvuslusega 1980ndatel, mil see tema arvates oli põhjendatud. „See oli aktiivne reaktsioon poliitilisele surveajale, hingamisruumi vajadusele,“ on ta kirjutanud teesidesse. Ta ei saa aru rahvluse salgajatest ehk nendest, kes suvatsevad rahvusluse üle naerda – näiteks Marek Tamm või Ahto Lobjakas – samuti on Merilai jaoks mõistatuseks Hando Runnel ja Lauri Vahtre, kellel on pidevalt surmahirm nahas. Jah, muidugi tuleb eesti rahvust poputada nii nagu noort taime, mis on väga eestlaseks olemise moodi. Aga rahvuse pärast hirmu tunda ei saa, selles osas on Arne Merilai sarnane enesekindla noore eestlasega.
Kelleks aga eestlased ise on ennast nimetanud viimase saja aasta jooksul? Ateismiuurija Atko Remmel ja arheoloogiamagister Tõnno Jonuks uurisid ajalooõpikuid ja „tüvitekste“, et teada saada, kuidas eestlased on ennast nimetanud. 20. sajandi alguses oleme töörahvas, 1920ndatest 1930ndateni aga talurahvas, 1930ndatel kirjeldab Oskar Loorits eestlasi kui metsarahvast, seda mõtet arendab hiljem edasi Uku Masing. 1970ndatel see süveneb. Lennart Meri toob aga Eesti rahvuslukku mererahva raamatuga „Hõbevalge“ aastal 1976. Metsarahvaks peeti ennast 1980ndatel fosforiidisõja aegu. Iroonilises võtmes oleme olnud ka laulu-, tantsu-, hiiu- ja mururahvas. Kahtlemata on meie metsarahvaks olemise arvamust süvendanud Valdur Mikita „Lingvistiline mets“ (2013). Päris tihti inimesed, kes väidavad end ateistid olevat, on püüdnud kirjeldada metsa ja oma tundeid sellega seoses, siis aga löönud käega ja teatanud, et ah, uurija võiks Mikitat lugeda, too teab hästi, mis mets on. Lätlased, muide, peavad ennast Euroopa viimaseks talurahvaks.
Mismoodi aga eestlast eesti kunsti näitusele saada? Milliseid nippe on kasutanud Eesti kunstimuuseum pressiteadete kirjutamisel, et inimesed ikka näitustele jõuaksid? Nendele küsimustele püüdis vastata kunstiteaduse doktorant ja Tartu ülikooli nooremteadur Johannes Saar. Pressiteade on argitekst, mis igapäevaselt näitab meile ihaldusväärset. See aga omakorda on küllaltki põnev, mis eestlasele ühel või teisel ajal muuseumi teksti puhul võiks või peaks olema ihaldusväärne. Üheksakümnendatel on see etnotsentrism (kutsutakse kunsti kaema, et kutsutu oleks ühenduses eesti mulla ja eesti südamega, lüroeepilise kuldajaga), nullindatel osutub see eurotsentrismiks („Tule muuseumisse, et olla Euroopa kultuurrahvas“), nüüd aga oleme jõudnud globalismini (kus näitusest osavõtt pakub võimalust olla maailmakodanik). Kõige rohkem imestas Saar selle üle, kuidas isegi ühte välismaisesse näitusekataloogi olime jõudnud eesti kunsti märgistada skandinaavia kunsti kvaliteedimärgiga. Eesti kunstil oleks nagu skandinaavia kvaliteet aga Nõukogude Liidu hinnad. Teiste rahvaste jaoks on selline käitumine naeruväärne. See on midagi, mida me ei pane tarbijana tähele, aga see on meist läbi imbunud.
Eesti rahvuse ja rahvuslikkuse kultuurilisest ja keeleliselt ehitamisest ehk konstrueerimisest rääkisid ka Epp Annus ja Tiina Ann Kirss. Epp Annus tuletas meelde, et vahet tuleks teha essentsialismil ja konstruktivismil. Essentsialistid usuvad, et on olemas kindel eesti loomus, on olemas siiras vene hing, et need on muutumatud ja valmis. Rahvuslus ise ei ole essentsialistlik. Konstruktivistid aga on teadlikud, et erinevad grupid nimetavad-loovad eestlast. Võib isegi öelda, et oleme ennast ise nimetades (või meid on nimetades kultuuriliselt üles ehitanud sakslased, venelased jne) eestlasteks saanud/saamas. Ja just sellest tulebki lähtuda, kui rääkida rahvuslusest või rahvuslikkusest.
Tiina Kirss tuletas meelde, et eesti rahvus on sõltunud ja sõltub siiani erinevatest keeleruumidest, mis on mõjutanud või mõjutavad eesti rahvust ja rahvuslikkust. Justnimelt erinevate keelte oskus annab meile pildi sellest eesti rahvusest, mida on konstrueeritud 19. sajandi algusest siiamaani. Selleks, et Eestis mõista eestlaseks olemist, peab tegelikult tundma vähemalt kolme keelt: eesti, saksa ja vene keelt. Neid keeli oskasid 19. sajandil kõik ärkamisaja liidrid. Selliselt saab uurija mõista konteksti, millest hakati üles ehitama eesti rahvast. Räägime siis Karl Robert Jakobsonist või Woldemar Jannsenist, siia võime lisada ka näiteks Jakob Hurda – nemad konstrueerisid eesti rahvuse neist kolmest keeleruumist mõjutatuna. Huvitav on Kirsi ettekande puhul aga see, et ta tunnetab humanitaarteadlaseks olemise piire, tuletades meelde, et kasvõi ühe (Eestimaal kasutatud saksa või vene) keele mitte oskamine võtab teadlaselt ära eestlaseks olemise täpsema mõistmise. Ja muidugi mitte ainult keele oskamine, vaid ka konteksti teadmine ja tunnetamine. Näiteks on huvitav mõelda, et 1867. aastal toimunud suur ikaldus ei jätnud eesti rahvast ilma esimesest laulupeost 1869. aastal. Samuti võis näljahäda olla üks nendest kogemustest, mis meid rahvana kokku liitis.
Eesti rahvuse ja rahvuslikkuse konstrueerimisest baltisaksa juhuluule ja eesti esimeste kirjutatud värsside näitel kõneles Liina Lukas. Eesti rahvusliku käsitöö näitel kõneles samal teemal ka Ave Matsin. Huvitav on mõelda, kui palju oleme laenanud mustreid, olgu need siis keelelised-luulelised või käsitöölised, Saksamaalt või Iirimaalt eesti rahvaluulesse, või riiete mustrikataloogidest Prantsusmaaltki. Et midagi päris Eesti oma tegelikult ei olegi, kui hakata põhjalikult mustreid uurima. Samas ei tohi heituda. Mõned mustrid on rohkem Eestile omased, sest meile meeldivad teatud värvid ja teatud rütmid rohkem kui teised.
Kindlasti ei anna ükski humanitaarteadlane lihtsat vastust, et kes on eestlane, sest eelkõige on see arenev olukord, sest nõnda nimetaksin mina eestlaseks olemist. Lisaks on eestlane väga eriilmeline – jah, eksisteerib feministe, maainimesi, punkareid, isegi venekeelseid, kes väljaspool Eestit nimetavad end uhkelt eestlaseks, ja seda nimekirja võib veel jätkata. Kahtlemata on põnev mõelda, et miks me oleme need, kes oleme, ja mis tegelikult annab meile õiguse end eestlaseks nimetada. Kõige tähtsam on aga meeles pidada – eestlaseks olemine muutub ajas, nii nagu me ei saa ennast tänapäeval nimetada põllurahvaks, sest suurem osa meist ei ela maal. Võib-olla mõningate mööndustega võime olla metsarahvas, kuigi mina eelistaks meid sel juhul nimetada järverahvaks või mererahvaks. Ja kas selle arenemise-muutumise pärast endast välja minna tasub? Ei tea. Mõned ehk arvavad, et tasub.