2018. aasta hilissuvel Euroopa suurima kaubanduskeskuse raamatuosakonnas ringi uudistades leidsin ilukirjanduse osakonnas ühe teose, mis oli teistest silmatorkavam – Paulo Coelho “Hipi”. Tuli see siis raamatu psühhedeelselt rõõmsameelsest kaanekujundusest, kuulsa autori nimest kaanel või pika reisi jooksul tekkinud üldisest hipivaimust, kuid igatahes oli tegu ainukese raamatuga, mida oleksin tahtnud sealt osta. Paraku olid kõik sealsed eksemplarid portugalikeelsed. Coelho meeletut populaarsust teades arvasin ekslikult, et ka eestikeelne tõlge ilmub õige pea. Tõlget pidi aga paraku ootama peaaegu pool aastat!
Natuke paneb see imestama, sest Paulo Coelho oli Eestis ju alles dekaad tagasi meeletult populaarne, saavutades isegi sellise tuntuse, et brasiilia menukirjanik valiti 2010. aastal ainukese kirjanikuna poliitikute ja muusikute seas 15 mõjukaima isiku sekka, kes on Eestit läbi aegade külastanud. Buum oli tõesti võimas, meediast võis lugeda, kuidas tuntud pankurid jätsid pangapidamise ja asusid pärast “Alkeemiku” lugemist hoopis haridusega tegelema. Kas haip on nüüdseks möödunud ja õigus oli tollastel professionaalsetel kriitikutel, kes suhtusid Coelho loomingusse reserveeritult ja isegi mahategevalt? Kriitikute nägemus Coelhost on ju olnud kui lihtsa stiili viljelejast, ühe ja sama tüüploo jutustajast (rändamine, eneseotsing, metafooride kasutamine, erinevate usundite käsitlemine). Samuti tekitas kriitikutes võõristust tollal harjumatult agressiivne müügistrateegia.
“Hipi” eestikeelne köide näeb igatahes kena välja, alles on jäetud originaalkujundus, ka on olemas joonistatud kaheleheküljeline teekonnakaart. Sisekaantel on “klaabufondis” raamatutsitaadid ja tagakaanevoldil pisike foto kräsupealisest hipi-Paulost. Paulo ise on öelnud, et see on ta kõige autobiograafilisem teos, seda on ka tema välimusest näha – pildil olev mees valdab teemat, millest kirjutab! Raamatu tõlkijaks on Indrek Koff, kes on eesti üks parimatest tõlkijatest. Ja nagu oli arvata, on “Hipi” lugemine ka väga kerge ja ladus, tõlke osas nuriseda ei saa. Halva tuju korral saaks toimetajat siiski noomida, sest leidus üks trükiviga, ehkki võib-olla läheb see hoopis laduja kapsaaeda.
“Hipi” on fragmentaarne meeleoluraamat, tugevat kandvat lugu siin ei ole. Põhiteemaks on noore brasiilia hipiseikleja Paulo ja Hollandist pärit neiu Karla bussireis Amsterdamist Nepaali, Katmandusse.
“Hipi” on fragmentaarne meeleoluraamat, tugevat kandvat lugu siin ei ole. Põhiteemaks on noore brasiilia hipiseikleja Paulo ja Hollandist pärit neiu Karla bussireis Amsterdamist Nepaali, Katmandusse. Raamatu alguses tutvustatakse hipiliikumise põhimõtteid ja leidub ka väga huvitavaid, kuid kahjuks lühikeseks jäävaid kirjeldusi brasiilia hipide kunagistest sihtkohtadest Boliivias ja Peruus. Kirjeldatakse kokkupõrkeid ja tigedat sallimatust teatud inimgruppide poolt, narkootikumide tarvitamist ja vabameelset seksi, mainitakse ka märgilisi raamatuid ja filme, mida kinodes võis tollal näha. Kohati on tollase keskkonna ja detailide kujutamine huvitav, kuid paraku ei minda sellega sügavuti ning paar-kolm korda kaldub jutt järsult teistele teemadele. Seda eelkõige siis, kui oma loo rääkimiseks antakse sõna teistele bussireisijatele. Samas aitavad sellised muutused raamatut kauem nautida.
Minul läks “Hipi” läbilugemiseks neli päeva. Raamatu võib muidugi ka ühe hooga läbi lugeda ja alustada siis uuesti, otsida elu ja armastuse mõtet või kirjutada välja tsitaate, unistada ennast raamatu tegevustiku aega – see raamat võimaldab seda kõike! Raamatu lõpplahendus on aga kiirustades kokku võetud. Et seda ebarahuldavat lõppu kuidagi pehmendada, pidin juutuubist temaatilisi dokumentaalfilme lisaks vaatama. Soovitused saavad neist kaks autentsemat – “Road to Kathmandu” ja “Afghanistan on the hippie trail“.
Arvustuse alguses sai imestatud, miks võttis “Hipi” eestikeelne versioon pea aasta aega (esmatrükk ilmus 2018. aasta aprillis). Tuleb aga välja, et “Hipi” ilmumine on ikkagi päris hästi ajastatud, sest varsti on oodata ka Vladimir Wiedemanni uut raamatut nõukogude hipide rännakutest 70ndate aastate sotsialistlikes liiduvabariikides. Nii et kui Coelho hipiraamatust jääb väheks (ja jääb, kinnitan!), siis saab õige varsti ka lisalugemist. Ootame huviga!
