Möödunud nädalavahetus oli Intsikurmu metsapark Põlvas juba kolmandat aastat täidetud lõbusa jutuvadina ja puude poolt maagiliselt moonutatud muusikaga. Tegemist oli Intsikurmu muusikafestivaliga, mille juured on aastatel 2010-2012 toimunud Uue Ajastu Festivalis.
Juulikuu viimane päev algas tohutu vihmaladinaga ning tundus, et festivalile minek ei ole kohe üldse parim mõte. Oleks soovinud ennast teki sisse kerida ja teetassi kätte võtta ning vaikselt sealt sidruni ja meega teed rüübata. Aga plaan oli paigas ja minek oli kindel.
Põlvasse jõudes päike paistis ja saabudes festivalialale oli sees soe ja armas tunne. Mööda künkalisi radu kõndides kerkisid kohe üles mälestused eelmise aasta külastusest. Festivaliala plaan oli sama: kaks lava, üks orus, teine laulukaare all; kvaliteetsed (aga vaese tudengi rahakoti jaoks liiga kõrgete hindadega) söögikohad, lesila (koos telefoni laadimise võimalusega) ja mänguala, võrkkiiged ning hästi lõhnavad tualettruumid. Võimaldati ööbimist päris muusika vahetus kauguses, metsa sees ripptelkides. Eriti jäi silma sving.ee reklaampunkt, mis tegi inimestest polaroidkaameraga pilti ning jagas väga kasulikke metsarohelisi vihmakeepe. Kuhugi metsa sisse oli ka peidetud malelaud, mida võis minna avastama koos loodushuviliste inimestega metsaretkedel, mis toimusid mõlemal õhtul kell kuus ja kümme. Põnevust ja tegemisi oli lisaks muusikale palju ja inimestel oli hea võimalus ise oma aega planeerida vastavalt sellele, kuidas hetkel tuju oli. Ja paistis, et seda inimesed ka tegid. Kõikjal enda ümber oli näha rahuliku ja sõbraliku meelega inimesi muru peal lesimas, ringi kõndimas, kohvikus istumas, muusikale kaasa elamas, lastega mängimas. Publik koosnes väikeste ja lõbusate lastega peredest, armsatest paarikestest, väiksematest ja suurematest sõprade seltskondadest, kes tundusid kõik hetke nautivat. Tundus, et kõigile meeldis tohutult terve ürituse õhkkond ja olemine. Metsaõhu värskus ja vihmapiiskade mõnus äratav toime. Nii esimese kui ka teise päeva alguses sadas vaheldumisi vihma, aga oli näha, et inimesed olid selleks täiesti valmistunud, kuna oldi mugavates kummikutes ja nii jagatud kui ka kaasa võetud vihmakeepides.
Muusika poole pealt oli sarnaselt eelmisele aastale pandud kokku väga korralik ja huvitav kava, mida näha, keda kuulda, mida avastada. Avastamist oli nii eesti- kui ka väilismaiste artistide puhul. Esimesest päevast jäid eriliselt meelde välismaistest artistidest võimas Triana Park ning Eesti artistidest rahvalähedane Odd Hugo ja kindlasti festivali kõige suurema publiku tähelepanu pälvinud Ewert and the Two Dragons. Oli näha, et nad on inimeste südames. Lauldi kaasa, tantsiti, vaadati bändi ainiti igatseval pilgul. Tore üllatus oli teise päeva alguses oma rohelise vihmakeebi all mööda nägu alla voolavate piiskade õdususes kuulda The Wergi esituses Argo Valsi lugu „Valentinipäev”. Pärastlõunasesse aega sobis imehästi ka malbet ja atmosfäärilist muusikat mängiv Liis Ring, keda kuulates oli näha tõelist tõmmet maa poole, nähes inimesi rohul pikutamas ja päikesekiiri nautimas.Teise päeva õhtul oli välismaistest artistidest suurepärane jazzielementidega Hypnotic Brass Ensemble ning eestimaistest keha lausa tahtmatult liikuma panev Faun Racket ja rahvast tuliselt kaasa tõmbav Elephants from Neptune. Võis näha, et poisid teavad, kuidas olla staarid. Lõpuks visati publikule seljast ka värviline särk.
Muusika ja kogu olustik ei jäänud mitte mingiski mõttes eelmisele aastele alla. Festivali missiooniks on harida inimesi kultuurselt ja õpetada neid intellektuaalselt aega veetma. Selle eesmärgi toimimist ja kohapeal arenemist oli kindlasti näha. Tegemist on tõesti keskkondlikult säästliku (kohapeal on mitmeid prügi ära viskamise võimalusi), huvitava, meeleliselt ergastava, sõbralikku suhtumist soosiva üritusega, kuhu on meeldiv minna. Korraldus on positiivne ja samuti inimesed, kes künkalt üles-alla kõndides vastu tulevad. Minnes pühapäeva hommikul veel viimast korda festivalialale, kuulsin kutset supile, mis oli kindlasti mõeldud korraldajatele/tegijatele. Nägin rõõmsameelseid inimesi koondumas pisikese laua ümber, millele oli kuhjatud veel viimane ühine söögikord. Selline suhtumine abistajatesse ja kaaskorraldajatesse läheb alati nii hinge. Ja sellise armastuse ja soojusega on vaikselt kujunemas Intsikurmu metsapargi peost üks magusamaid ampse suvest.
