Kui klaasinäituste levinuim eksponeerimisviis on omamoodi variatsioon klassikalisest „valgest kuubist“, „must kuup“, tühi pimedus, mida ilmestavad ainult klaasobjektid, siis Eili Soone näitus „Valgusobjektid“ Tallinn Art Space’i galeriis erineb tüüpilisest näitest. Eksponaadid, kunstniku valmistatud klaasvalgustid, on orgaaniliselt paigutatud graafikateoste vahele ning astuvad nendega dialoogi. Nii ongi selle näituse üks huvitavamatest omadustest rollivahetus: kui traditsioonilises galeriis on valgustuse eesmärk välja tuua ja rõhutada eksponeeritud kunstiteoseid, siis Eili Soone näitusel on kandev roll valgustusel, millele sekundeerib graafika. Sellega astub autor distsiplinaarselt sammu lähemale disainile, eksponeerides samal ajal nii esemeid kui ka nende funktsiooni „loomulikus keskkonnas“.
Kokku on näitusel esindatud kümme teost, mis uurivad klaasi ja valguse vahelise suhte erinevaid tahke. Kunstnik on teoste aluseks võtnud klaasipuhuja põhivormi, klaasimulli, ent iga lamp erineb sellest oma isikupärasel moel, mõne minimalistliku lisanduse või ideemuudatusega. Tehnoloogiliselt on Eili Soon jäänud truuks traditsioonilisele puhumisele kombinatsioonis kuum- ja külmtöötlustehnoloogiate ning liivapritsiga, andes oma lampidele skandinaavialikult puristliku ja selgepiirilise ilme. Vaid värvitule klaasile pühendumine tugevdab veelgi valguse efekti ja kontrasti ümbritseva galeriipinnaga.
Näitus on justkui novellikogu klaasi puhutuna – need on lühimõtisklused, mis on ühtaegu temaatiliselt seotud ja eraldiseisvad. Narratiivsust tugevdab igale tööle lisatud lühitekst, mis täiendab klaasis väljendatud ideed. Temaatiliselt keskendub kunstnik looduse ja tarbimisühiskonna vahelisele vastuolule, rahulikud, looduslähedased vormid vahelduvad teostes teravate, sotsiaalkriitikale suunatutega. Kui laualamp „Edasi“ / „Keep Going, Keep Growing“ on olemuselt vaikne ja harmooniline, siis „Kahetsus“ / „Regret“ ja „Pettekujutlused“ / „Delusions“ paistavad kontrastina silma oma jõulise ekspressiivsusega. Kui suurem osa töödest mängivad vormiga, siis „90-60-90“ toob sisse graafilise elemendi, ühendades feministliku kommentaari naise kuvandi kohta kunstniku nägemusega klaasimulli täiusest.
Eili Soone teosed asetsevad ühtaegu nii kunsti, tarbekunsti kui ka disaini piirides, laskmata end raamidesse suruda. Eksponaatide juures on olulised nende funktsioon ja meedium, mitte tingimata distsiplinaarne paigutus. Ka näituse pealkiri „Valgusobjektid“ väldib kiretult kategooriatesse liigitamist, jättes hinnangu andmise vaataja hooleks. Ükskõik, kas on soov vaadata kodumaist klaasikunsti, galeriinäitust või kaasaegset lambikujundust, „Valgusobjekte“ saab mitmeti mõista.
Loe näitusest veel siit.
