Uus Eesti film, viitab tuttavate nägudega pikitud plakat Tallinna kesklinnas. Loon tegelaste vahel pealkirja abiga meelevaldseid seoseid. Peagi saan oma teooriate paikapidavust kinnitada või ümber lükata: esilinastus toimub juba nädala pärast.
Ambitsioonika pealkirjaga „Perekonnavaled”, ühe perekonna kahe põlvkonna vahelisi pettumusi ja petmisi uuriv psühholoogiliste püüdlustega ekraniseering, tabas märtsi alguses Eesti kinolevi sama salakavalalt kui haigushoog filmi esmase tõukejõuna toimivat tegelast, sümfooniaorkestri dirigenti Paul Levaldit, kelle rollis astub üles Roman Baskin. Mõtted, mis tänaval visandatud said, leiavad kinosaalis kinnitust: maestro filmis enam sõnaõigust ei saagi, dirigendikepp ja perepea kohustused lähevad rändkarikana väimees Egon Rei kätte, kellele elu näinud isand usaldab ka oma viimsete võlgade klaarimise. Ühe mehe pihtimusest saavad inspiratsiooni teise mehe patud, ühiseks deviisiks „Naised ei tohi teada.” Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi näitavad 83 minutiga ära terve telenovela jagu suhtedraama materjali.
Üks lootus, mida hellitada ei tasu: filmi faabulas fantaseeritakse küll muusikute võimumängudest, aga võimsat muusikat heliribalt ei kuule. Kaamera hiilib irvakil uste taga ning signatuuriks lühike klaverikäik, pakub film lisaks vaid kõlasid proovidest Pärnu kontserdimajas. Meie ette ilmuvad vaprad ja ilusad võiksid vabalt pereäri ajada ka hoopis mõnes moemajas või, miks ka mitte, kohalikus maffias.
Ometi ei leia sellest suhtedraamast seebiooperi sentimentaalsust. Mina ei märka ka abikaasa mainitud kurjust ja edevust võimupositsioonile upitatud Egoni silmis. Peegelduvad hoopis mure ja vaev kohustuste pärast – Tambet Tuisk ei mängi selles filmis „Polli päevikutest” või „Deemonitest” tuttavat saatanlike särasilmadega noormeest, vaid väikelinna elust väsinud muusikut, kelle keskeakriisi kulminatsiooniks saab ebamugavate tõdede laviin. „Karavan läheb edasi, pasunad peavad hüüdma!” sobib pillimeestele motivatsiooniks hüütud mõte juhtivaks lauseks. Üritades leida oma rada, peab väimees alla vanduma deterministlikele apsudele, mis dirigendikepi haaramisega nii töö- kui eraelus kaasas käivad. Egon meenutab oma äia, viitab ka kastekannuga end kahe kanaarilinnuga korteris koduselt tundev salapärane Rita, keda mängib Laine Mägi. Tema ilmumine valmistab heameelt: teatrinäitleja kinolinal on nagu hea sõbraga vahelduseks nelja silma all kohtumine, põnevalt intiimne olukord, mis suure lava avaruse tõttu iial tekkida ei saa. Kui karismaatiline Tõnu Kark näitab end kamandava Lindneri osas malbest küljest, siis meeldejäävalt mõjuvad hoopis oma üürikeste müstiliste etteastetega Laine Mägi ja Anu Lamp.
Jõuan tõdemuseni: ei juhtu just tihti, et kõrvaltegelane napsab põhimehelt tähelepanu, aga korraga nii üheks kandvaks karakteriks kui kirsiks tordil on punapäine primadonna Kiira, äkki raugastunud Pauli bravuurikas naine Ülle Kaljuste kehastuses. Tähelepanu keskel on ta nii oma soenguga toon-toonis haiglaseinte vahel kui tragikoomilistes kodustes situatsioonides, kui ta, kunagine superstaar, silmis pisarad, käes suur klaas punast veini, deliiriumisse satub. Natuke hüsteeriat, kõvasti kangekaelsust, siirast heatahtlikkust ja ilmekat iseteadlikkust, millega kivinenud käsitusele dünaamikat antud, viivad tahes-tahtmata mõttele: milliseid saladusi peidavad tuhmide meestegelaste kõrval meile tutvustatud korraga märterlike, manipuleerivate ja säravate naiste elukäigud?
Lisainfo ja toimumised siit!
